Üks ehk homme hommikul kell viis.

Homme hommikul seon ma oma ketsipaelad ja lähen lennujaama. Ja kell on siis vaevu viis hommikul.
Kui mulle antaks valida kas ära minna nüüd või nüüd. Siis ma ei läheks nüüd. Sest just nüüd hakkab siin kõik justkui jooksma. Aga ma lähen ära nüüd, sest keegi ei anna mulle enam valida kas minna nüüd või nüüd. Homme lähen. Homme hommikul kell 6.45 lendab lennuk minema. Minema Amsterdami.
Esimest korda saan ma lennukiga lennata ja esimest korda näen ma maailma. Ja esimest korda lähen ma nii kaugele oma kallistest ja esimest korda lähen ma nii kauaks kaugele oma kallistest.
See eesmärk miks ma ära lähen on kuidagi meelest maas, ma nagu ei saa aru miks ma minema lähen.. "Mari, Sa lähed õppima!"
Ja nüüd ma siin, oma Kodus (Haibas) üritan kõike oma mällu salvestada. Vist tunnen, et võin isegi igatsema hakata seda tuba, korterit, maja, küla.. Jah, võibolla ma peangi ära minema, et õppida hindama Seda Kodu. Ma ei ole juba aastaid Seda hinnata osanud. Väga sentimentaalne minust ju!
Ja homme peale kümne tunnist reisimist (millest neli on passimine Amsterdami lennujaamas) seon ma oma ketsipaelad lahti Lissabonis. Veedan Lissaboni öö.