Katsejänes: Veepäev!

Põhjuseks, miks otsustasin paastupäeva läbi viia, on kui aus olla ainult see, et tahan teada kas pean vastu. Noh, ja nii palju on räägitud ju selle kasust organismile, viib mürke välja jne. Et kasulikkuses päris kindel olla valisn katse päevaks kaduneljapäeva. Mis sellel päeval läheb ei tule enam tagasi.

Enne tähtsat veepäeva otsustasin korralikult ettevalmistuda, et mitte vajaliku (vee siis) puudumise pärast asi katki ei jääks. (Olgu ka sulgudes öeldud, et ma olen ka enne proovinud sellist nö. puhastuspäeva teha, aga kunagi ei ole veel õnnestunud.) Entusiasm oli seekord meeletu!
Niisiis, ettevalmistuseks varusin endale vett. Gaasiga ja gaasita. Maitsega ja maitseta.

Menüü oli rikkalik:
• Bonaqua (still)
• Viva Fresh (lime)
• Rasa (original)
• Kaalujälgijate vesi (vaarika)

Arvan esialgu, et aitab äkki. Kõik pudelid on 1,5 liitrised, kokku 6 liitrit vett. Muide mul ei ole aimugi mis hulgal oleks nominaalne vett lahmida. Kohutav. Ma ei ole ka selles kindel kas tohin endale nii laialdast menüüd tegelikult lubada aga no olgu. Las olla. Kahjuks ei saanud uurida ka kuskilt, sest Elioni inimesed on väga sõnapidajad ja nende neli tööpäeva kestab kaks nädalat. Vaesekesed!!

Kui hommikul ülesse ärkasin ja poolunisena kööki tuterdasin lülitas käsi automaatselt veekeetja sisse ja haaras kohvitassi. Isegi kohvipuru tõstsin tassipõhja ära. Siis tekkis mõttelünk. „Veepäev!!” Ja ma jõudsin juba enda peale vihastada, et miks just täna pidin ma lubama sellega alustada. „Aga okei, saan hakkama.” Kordineerisin kiiresti oma tegevused ümber, kohvitassi asemel valisin klaasi (eriti suure, Saku kleepsudega, sest kõht oli eriti tühi ja tuju närb) ja kohvi asemel VEE.
Kallasin välja Viva Freshi (mõnna laimi maitsega). Hea vesi tõesti. Jõin januga terve klaasi tühjaks, see loputas justkui mu uneseguse paha tuju alla. Kallasin ka uue klaasi. Selle haarasin kaasa elutuppa, lülitasin teleka mängima ja vahtisin lolli näoga kuidas Santjago oma pruuti tunnistada ei taha. See oli väärt lonksu vett. Kõht korises. Ja kell hakkas alles pool üksteist saama. „Tõotab tulla raske päev!"
Kella kaheteistkümneni läks aeg kiiresti. Seebikate lainel. Ei saa ütlemata jätta, et Kodus ja Võõrsil on hullem kui CSI. Peale seebikaid otsustasin oma praktikaaruandega tegeleda, klaas vett seltsiks. Kõht korises pidevalt ja nõudis saamata jäänud hommiku- ja lõunasööki.
Kella viieks olin ma ära joonud juba peaaegu kolm liitrit vett. (Teiseks veeks avasin Rasa originali, gaasiga maitseta vee.) Mõtlesin juba, et neli tundi veel, siis ei ole imelik magama minna, saan piinast lahti vähemalt. Emme poetas, et tema on kuulnud, et kokku peab veepäeval jooma kolm liitrit vett. Aga ega ta ka täpselt ei mäleta. Ma ei muretse! Otsustasin, et joon nii palju kui tunnen, et organism vajab. Aga siis hakkasim mõtlema, et õhtupoole peaks ikka tagasi tõmbama, sest lähen muidu paiste ja ööesel ei saa magada kui pean tihti „kabinetti” külastama.
Mingil ajal enne kella üheksat panin koera rihma otsa ja läksin pikale jalutuskäigule. Hämmastav energia millest mu koer pakatas. Ja mina ka. Endalegi üllatuseks oli mul väga hea olla. Magu oli leppinud, et täna ei saa ta midagi seedida, tundsin ennast palju kergemana.. nõtkemana ja värske õhk oli nii mõnusalt kosutav.
Aga päev ei olnud veel läbi. Peale tunnist jalutuskäiku oleks üks võileib ära kulunud küll aga võtsin parem vett. Hahaahaa!! Avasin kaalujägijate vee, klõpsisin kõik kanalid läbi, ei midagi.. mis teha. Kell oli juba 22.30 ka. Kas ma tõesti pidasin vastu?! Jaaa! Aga kõige raskem oli veel ees. Uinumine. Kõht hakkas uuesti nõudma toitu ja tuju oli jälle närb.. Ja päev oli justkui raisatud.

Järgmine hommik oli ilus. Kohvi, võileib.. telekas. Mida veel tahta!? Mitte midagi!! Külmikus irvitasid poolik Kaalujälgijate vesi ja avamata Bonaqua Still. Ma irvitasin vastu, sulgesin külmiku ukse ja olin rahul. „Mis kaduneljapäeval läheb ei tule enam kunagi tagasi... aga mis sel päeval tuleb, mis sellega juhtub?” :)