UBI

Täna on minu päev olnud selline kus ma ei ole väga suutnud mõtteid oma peas lauseteks muuta ja neid verbaalselt vormistada. Ühesõnaga olen vaikne. Kes mind tunnevad teavad, et see ei ole igapäevane nähtus. Aga vist sagenev nähtus.



Sain just suurepärase uudise ja selle "suurepärasuse" kinnituseks kalpsas poest (kus ma töötan) mööda üks maru murjam noormees ja naeratas mulle nii, et ainult hambad ja silmavalged välkusid. Keegi kõrgem saatis mulle vist märgi! Lööki on!



Jah, hommikul sain veel ühe uudise mis oli ka väga hea. Või isegi veel parem. See on aga suur saladus. Veel!



Pean lihtsalt harjuma ja oma otsustatud otsused õigeks elama.

Ühe asja kaks otsa.

Eile sadas kui ma tööle hakkasin minema. Päris kõvasti kallas ja ma jõudsin hakata muretsema, sest vesi voolas mööda mu nägu alla, viies kaasa meigi ja vaeva mis ma olin näinud. Tavaliselt ma ei muretseks aga 8 tundi tööl. Kohale jõudes ma olin selle unustanud, ju ei olnud siis nii hull. Aeg läks ja läks. Ja siis ma läksin jälle mööda Nõmme teed ja ei sadanud. Kuigi oleks võinud, ma otsustasin bussi kasuks.

Täna on teistmoodi. Täna paistab päike ja mina sõidan autoga.