Uduhobused

Mul on väga kaugest ajast, võis olla põhikooli keskpalik umbes, üks luuletus meeles. Ma enam ei tea kas see on sõna-sõnalt just täpselt mul peas. Aga peas ta on, mingis omas vormis.
Ma isegi ei tea kes selle autor on (au talle), mis selle nimi on ja miks see mul ikka meeles on. See kerge hirm, mis mu kujutlusvõime tööle paneb nüüd ja pani juba siis, vist...
Alati, kui ma seda luuletust oma peas kordan, kujutan sinna juurde hundi ulgu ja linnukese tsirrtsirri. Peab olema pime ja täiskuu, just sadanud ja vana koppel, seal koplis on vihma- ja kastemärjad valgesse kilesse mähitud heinapallid. Kopli ääres on kraav, kraavis on tohutul hulgal põldmarja vääte. Kopli ääres kasvavad suured puud ja seal kus silm enam ei seleta algab paks mets. Just seal loeksin mina seda luuletust... ja nii loen...

Hallide udude turjal
õhtu kohale toodi
Udud nüüd magavad lohkudes
väsinud hobuste moodi

Lähen ja märga luhta
metsani tallan raja
Silmis kätes ja südames
päikese punane kaja