Me H´ga arutasime kõike mis oluline. Mõtlesime, et mis see ilu on. "Ilu on vaataja silmades." Neid inimesi kes on meie ümber pidevalt ja alati olnud me ei tavatse lahterdada ilusateks ja mitte väga ilusateks. Nad on sellised nagu nad on, oleme harjunud. Ja me isegi ei tule sellele, et hakata arutlema kas see inimene on ikka sellesmõttes ilus ja see ei ole ju isegi tähtis. No sellesmõttes ilus, et sisse ei vaata. Ainult korpus.
Järgmisel päeval ma läksin hambaarsti juurde otse teed ja jäin kümme minutit hiljaks.
Haapsallu jõudsime vara. Perega. Pere on tore. Kui ei pea kaua koos olema. Andeks, aga nii see on. Mulle piisas kahest päevast ja õnneks oli tore.
Rannas emme märkas, et mul on tatoveering. Küsis kaua püsib. Mina: "IGAVESTI." Ja see teema lõppes sama kiiresti kui algas.
Teele kohviku sees oli palju töömehi. Ja kui me välja läksime oli nende auto maja ees. Autos istus üks töömees kes sõi kodust karbiga võetud toitu. Ma nägin ta karbikeses pooleks lõigatud kanamuna ja kartuleid. Ma ei tea miks see pilt mulle nii hinge läks.
Haapsalust tagasi Tallinna sõitsin bussiga. Mis mulle tegelikult meeldib. Aga minu ees istus neeger koos vana naisega. Ja mind häiris, et ma ei saanud/osanud täpselt aimata kui vana see must mees oli. Ja bussis haises, vist peldik.
Bussijaamast istusin 17A linnaliini. Istusin esialgu. Siis seisin, sest mulle ei meeldi kui võõrad inimesed mulle vastu lähevad. Niisis seisin. Minu kõrvale seisis mees, kes oli ilmselgelt Old Spicega liialdanud. Ja ta ei olnud ka ilmselgelt täie mõistuse juures ja ma tundsin, et ta tahab mulle midagi öelda. Nii me siis seisime seal, kuni ta ütles mulle: "Täna on 3. juuli." Mina ütlesin, et jah ma olen sellega kursis. Tema läks maha Lillekülas ja mina varsti Koolimajas.
Nüüd olen rahulikult neli päeva tööl ja Eesti on rahvarõivais.
No comments:
Post a Comment