August Rush

Ma ei tahtnud, et see film läbi saaks.. tahtsin edasi vaadata.

Ma ei sega suhkrut malbelt tassis

Kui olin lõpetanud teisete elude elamise läbi portaalide Facebook ja Orkut, keetsin endale tänase teise tassi kohvi. Avastasin, et aastaid tagasi lõppenud suhkrukasutamisele on järg tulnud. Nüüd on ka koor läinud.
Areng on märgatav.
Loodan, et kohvi alles jääb.
Isegi, kui mina olen täiesti teine.

Mina võiksin ka seal olla

Rämetõsine, eemaletõukav, mõtlemapanev ja vaimustav. Kama sinna, raha siia, armastus ja p****n***. 

Tegelikult, kui köitvaks on selline "eluviis" tehtud. Muudkui vaatad filmi ja imestad: "Kas keegi elab ka nii??"

"Jah, elab, peaaegu!"

Saa siis aru, mõista hukka või hakka diileriks. 

Turistas e. tagasi Portugalis

Kaija

Mari

rasedad

Eile istusin rasedatega köögis, rüüpasime teed ja närisime piparkooke. Tädi Anne küpsetas ja ma nägin unes, et olen rase. Selg valutas veel hommikulgi.

Kaardid kallistele

Käisin täna Kristiine Keskuse postkontoris.
Belgia, Macau, Inglismaa ja Portugal.
Päris hilja jah, Jõuluks ei jõua kuigi kaugele. Aga ei jõudnud varem minna.

Seal oli nii palju inimesi ja kõigil ports kaarte näpus. Lugesid töötavale näitsikule ette kuhu kaarte saata tahavad:"Soome, Läti, Inglismaa" ja tema käratas: "Mitu Eestisse, mitu välismaale????!!!" Kõik hakkasid vabandama ja teatasid ehmunult markide arvu.
Nii tegin ka mina, ainult ei vabandanud. Kuidagi hea tunne oli talle naeratada ja näha kuidas see teda veel ja veel pahandas.
Õel olen vist. Jõuluajal ja puha.

When Life Was Just a Game

Kauneid Jõule!!!!

• Hoiduge liigsöömisest!
• Ärge jätke küünlaid valveta, eriti laste ja lemmikloomade läheduses!
• Tihastele ja muudele tiivulistele võiks pekki ja kaerahelbeid anda.. ja neid pildistada!
• Võimalusel minge kirikusse, uskuge mõned klaarimata arved saavad klaaritud.
• Öelge emale, et armastate teda!!!
• Perega peab kannatlik olema, PEAB!!!  Missiis, et kõik peres on kiiksuga. See on ju ikkagi OMA pere. Ainuke maailmas.
• Olge õnnelikud, esialgu kui ei tunne nii, kujutage õnne ette. Uskuge, see aitab ja lõpuks ei ole enam vaja ette kujutada! Õnn on eluviis ja saab alguse mõtlemisest!!
• Ja palun uskuge, et Jõuluvana on olemas!
• Ja Inglid.
• Ja üldse uskuge. Uskuge imedesse, paremasse homsesse, muutumisse, Jumalasse, endasse, oma koera või naabrimehesse aga kõik vajavad midagi/kedagi millesse/kellesse uskuda!!!
• Lõpetuseks, Jõulud on andmise aeg!! 

Koitsa

Vahepeal olen koju jõudnud.

Lennujaamas maganud, nagu Vietnamis, üks silm pagasil.

Coca-colat joonud mis maksis 2.5 euri. Aga see oli peale rämeebamugavate pinkide peal magamist maailma parim turgutus. Kihisev ja külm.

Rämedalt nälginud. Hiljem Lissabon-Helisnki lennukis muginud.

Helsinkis neli tundi oodanud. 

Jõuluvanaga kohtunud, kes loeb läbi kõigi laste kirjad ja oskab kõiki maalilma keeli. See kohtumine sikutas minust vägisi välja väikese plika. Nii ma siis seal istusin, segaduses aga õnnelik. Enam kunagi ei kahtle Jõuluvana tõelisuses.

Palvetanud, et Helisinki-Tallinn lennuk meid inglite juurde ei transpordiks.

Mõelnud, et miks stjuardessil koguaeg nutukas suus on. Aga siis sain aru, et ta pillib, sest ta ülemus on mõrd.

Pagasi ära kaotanud. Ja ka ülesse leidnud.

Lõpuks olen koju jõudnud. Nädalaks. Mis on varsti läbi juba.  

Nurr! Ei mäletagi enam neid kõiki emotsiooni mis mind valdasid koju tulles. Tulles umbes 26 tundi koju. Eestisse. 

It was time to go..

Brittany Murphy (10.11.1977 - 20.12.2009)

Homme lähen koju

Homme saab alguse "Jõuluks koju" ürks. Selliselt siis: Lissabon-(öö lennujaamas pingipeal kössis. jei! Lennuk läheb 8.45)-Helisnki(4 tundi vabakava)-Tallinn(20.45)

Siis tuleb Hannes mulle vastu. Siis ma lähen oma koju, oma emme juurde, näen oma Villut(kes vist arvab, et ma surnud olen). "EI OLE VILJAR, HOMME NÄEME!!"
niinii.. siis ma lähen oma tuppa ja vaatan oma asju, kõik nii nagu ma jätsin (empsikpempsik käib ainult tolmu pühkimas). Siis ma lähen oma voodisse ja olen seal viis minutit. Või rohkem.

Nüüd lähen vaatan ega mu kohver ei hallita ja peaks hakkama raamatut kirjutama. Ideed on head.

Vahepeal vaatasime Kaijaga ega meil luupust ei ole.
Ei ole.
Tunnused on liblika kujuline lööve nina peal ja juuste väljalangemine.
Kontollige!!!

Te quiero Barcelona

Kuula ja imesta, väike fantaasia juurde ja olengi peaaegu seal- Barcelonas! Lihtne elu.

Elu on selline

The Fringe Prospect

VALMIS

new moon

Unenägude püüdjat on vaja. Äkki mind aitab. Oleks vaja halvad ja REAALSED unenäod minema pühkida. PALUUN!!

Või peaks arsti vastuvõtule minema ja aju ning emotsionaalset tasakaalu kontrollima.

Ei teagi kumba variandi kasuks otsustada- mõlemad on head!

Aga film oli ka hea. Ootused lihtsalt liiga kõrged.

Paparazzi

Ei kommenteeri.

Poolakad, rsk

Läksin Kamili juurde filme küsima. Hakks siis vaatama mis tal on. Pidavat üks hea Saksa film olema. Nimi "Klass".
Ma siis kohe seletama, et meil, Eestlastel ka üks samanimeline olemas.
Niisi ta otsis selle välja ja mida ma näen- see ongi meie Eestlase "Klass".
On küll hea film- hea Eesti film.

Neetud, vist

Hääletasime Kaijaga reedel Aveirosse, Toomasele, Markole ja Csabale külla, kaks tundi(!!), kaks autot! Kõvv.
Aveirosse saime, p*erse ei saanud(väike hääletamise nali(aga pole vist eriti naljakas)).
Tagasi tulin bussiga. Bussis üürgasid kaks mustlast, vähemat saja aastased, lesed.
Üks oli minu kõral ja üritas rääkida. Mina üritasin magada, aru ka ei saanud!
Lõpuks kui küll sai torisesin veits ja istusin minema.
Aga sain needuse peale vist. Kõlas sedasi. Tunne on ka.

Tahaks hobi endale, päriseks

SP e. miks mul aega ei ole

Vaatan juba mitu päeva, muud ei ole aega teha.. ja no kooliga on ikka lood mais ou menos(nii ja naa).
Ah, aeg annab arutust. Ja iga asi pidavat ju millekski hea olema. Ju siis South Park on ka!

Hea

Siiski-siiski.
Rõhu asetame videole.

Minu esimene lumi

Nummi, muud ei ole öelda.

Kassiga pooleks

Kui me üleeile Santa Hora´sse jõudsime oli taevas juba pilve tõmmanud. Vihma tibistas ja külm oli. Jõin ühe vee ja tajusin, et tahan koju. Oma pessa tudule. Mõeldud, tehtud. Magasin juba enne kui Kaija jõudis ülesse ronida ja oma pessa pugeda.

Eile sai vähe asjalikum oldud, nimelt käisime poes. Räiged eided. Õhtul kakkus ära veits. Blah, mis teha, räiged eided. Kaijal mitte. Ta võtab antibiootikume.

Kokkuvõte:
Pika ja piinarikka mõttetöö tulemusel luban kahelda(peamiselt iseendal) oma terves mõistuses(!!!!), mõtlemises, ja olemises. Tegevuste ökonoomsuses, ratsionaalsuses ja operatiivsuses.

Nüüd läheme mägedesse hingama. Loodan, et jõuame enne pimedat.

Angels forever

Täna ma olen natuke naljakas. Ei, mitte sõna otseses mõttes. Ma lihtsalt olen naljakas, nagu väljaspool ennast.
Ja see laul on mu peas kinni. Juhuslikult, ei tea kuidas tulnud. Ja inglitega on mul alati midagi olnud. Ja edasi on ka.
Võib siis tänase asjalikult, samaaegselt koolis ja oma mõtetes veedetud pärastlõuna soundtrack´iks lugeda ja ma oskan jälle unistada, nagu vanasti.



I sit and wait
does an angel contemplate my fate
and do they know
the places where we go
when we�re grey and old
�cos I�ve been told
that salvation lets their wings unfold
so when I�m lying in my bed
thoughts running through my head
and I feel that love is dead
I�m loving angels instead

and through it all she offers me protection
a lot of love and affection
whether I�m right or wrong
and down the waterfall
wherever it may take me
I know that life wont break me
when I come to call she wont forsake me
I�m loving angels instead

when I�m feeling weak
and my pain walks down a one way street
I look above
and I know ill always be blessed with love
and as the feeling grows
she breathes flesh to my bones
and when love is dead
I�m loving angels instead

and through it all she offers me protection
a lot of love and affection
whether I�m right or wrong
and down the waterfall
wherever it may take me
I know that life wont break me
when I come to call she wont forsake me
I�m loving angels instead

His Infernal Majesty

vibskov emenius

The fringe projects:

Salliga on soe

Sallid.

Ühevärvilised, värvilised, kirevad, naturaalsed, tutikestega, narmastega, kootud, heegeldatud, riidest, suured, väikesed, soojad, niisama ilusad... IIIGAAASUUGUSEEED!!!

Ja ma olen nii vaimustuses(ise ka ei usu)! Tõsiselt.

Supersuper valik mu kollektsiooni(!!!) jaoks inspiratsiooni ammutamiseks:

Ilus

Kes teeb see jõuab, parem hilja kui mittekunagi!*

Kooliga on perses. Ma isegi ei hakka vabandama oma brutaalse kõnepruugi pärast aga nii see on ja me oleme kõik ju suured inimesed. Kes ealt, kes vaimult, kes massilt ja Jumal teab millelt veel. (Ja siis nüüd meenus, et vaatasime Kaijaga ühte filmi "10" ja seal öeldi nagu ka 10 käsku ütleb, et Jumala nime ei tohi ilmaasjata suhu võtta)

Aga jah loo iva on see, et ma hakkan nüüd hoolega looma moejooniseid, plakateid, pilte jne jne... Ja muidugi kirjutama ühte artiklit (mille kuupäev oleks täna aga õnneks Epuke andis mulle "mänguaega".) Üks suur hunnik tegemata tegemisi olen!!!

"JÕUDU TÖÖLE, MARI!!!!"

Ps! Aga väga väärt nädal oli!!

Motivatsioon* laulust mis on väga ebasümpaatselt bändilt Ps Troika AGA see lugu on mõnna ja teemps on õige ja kui jutt juba sinnapeale läks tervitan Andrit kah.
Lugu siis selline:

Tere jälle, Henrik Vibskov!

Ratastoolid, kanderaamid ja EMO Mari e. kuidas ma haiglas nutmas käisin

Ööd on mul päris hullud, vahest mõtlen, et kas ikka pean hommikuni vastu. Sellepärast otsustasin jälle haiglasse minna, läksin umbes kella üheteistkümne ajal. Enne kohale jõudmist panin endale 100 diagnoosi kopsuvähist seagripini.
Teepeal mõtlesin endale veel selgeks, et köhin seal seni arstile näkku kuni ta on nõus mulle analüüse tegema ja uurima, et kaua mul siis jäänud on. Et, noh, kas on seagripp või kopsuvähk.
Uuringutele sain kergemini kui olin oodanud. Valu rinnus oli vaja ainult juurde mõelda. Aga no see on ka pooltõde ja poolvale, sest kõikvõimalikud lihased valutavad kahenädalasest köhimisest. Peaaegu ei valetanud.
Olin siis saanud kollase käepaela, mis tähendab üsna kiire juhtum ja mis omakorda tähendab, et mu maksimaalne ooteaeg on 90 minutit. Seal ei pidanud niikaua ootama. Umbes 45 minutit. Nende minutite jooksul tuli mul aga selline emo hoog peale, et karju appi. Hakkasin nii koledasti seal pisikeses inimestega täidetud ruumis nutta lahistama, et isegi surevad patsiendid kanderaamidel vaatasid mind haleda ja kaastundliku näoga. Üks maskiga tädi andis mulle taskurätti. Proovisin siis ennast kokku võtta. Isegi õnnestus.
Siis tuli arstitädi ja ma läksin tema kabinetti. Tema ei räägi inglise keelt. Okei, räägime siis Portugali oma. Seal kabinetis sain hakkama, sain aru, et vaja teha kopsu röntgen, kopsumahu uuring ja kolm vereproovi. Mõeldud, tehtud.
Läksin siis verd andma, tädil käed värisesid ja mul on väikesed veenid. Võite arvata milline seatapule lähedane pilt seal kujunes. Okei, liialdan natuke.
Järgmine. Kopsumahu uuring, või ma vähemalt arvan, et see oli see. Ega ma nii täpselt ka seda portugeli keelt ei mõista! See oli siis nii, et mind kamandati järgmisesse ooteruumi. Hapniku mask pandi näole ja teineots seinakülge. Nii ma siis istusin seal nagu rumal kanderaamide ja ratastoolide vahel, köhida ei julgenud ja kurgus sügeles. Peale umbes tunnist ootamist, tabas mind uus paanika. Nad on mu siia seinakülge ära unustanud!! Tahtsin jälle nutma hakata aga mõtlesin, et kurat, olen suur tüdruk ja suured tüdrukud nutavad ainult erijuhustel. Kogusin ennast. Ja väga huvitava fakti avastasin, ma olin seal ruumis ainuke inimene kes suutis ise liikuda. See muidugi tekitas minus piisava haletsuse hoo, et ma tahtsin jälle nutma hakata. Jõudsin ainult paar pisarat pisardada kui tuldi minujuurde.
Õde(mees) ütles mulle: "Are You Mari, Come with me!" Ainult noogutasin, sest kui oleks ühe sõna öelnud oleksin jälle nutma hakanud. Järgnesin talle röntgenisse. Röntgeni üksetaga oodates hakkasin nii kohutavalt ulguma jälle, ja need pisarad ei tahtnud kuidagi lõppeda. Mul oli nii kahju endast, nii kahju neist kõigist inimestest. Nii kahju sellest, et keegi minuga seal ei tegelenud ja minuga inglise keeles rääkida ei osanud ja kahju sellest, et ma üldse mingit tähelepanu nõuan kui olen samas ruumis umbes kümne inimesega kes on silmnähtavalt palju õnnetumas olukorras kui mina. Nutsin terve maailma valu ja haiguse pärast. Ma isegi ei proovinud ennast tagasi hoida ega lohutada enam, see oleks liialt energiat kulutanud. Lihtsalt toetasin selga vastu seina ja nutsin.
Siis tuli see isane õde, patsutas mulle õlale ja ütles: "Palun ära nuta, kõik saab korda. Sa saad varsti terveks!" Siis ma vaatasin talle otsa ja mu pilk vist ehmatas teda, igatahes ta võttis käe mu õlalt ja astus sammu tagasi. Samal hetkel kui ta mulle need sõnad ütles käis mu peast läbi korraga miljon küsimust millest ma ei olnud võimeline ühtegi verbaalselt vormistama. Midagi sellist: "Kas mul ongi mingi räme haigus või?", "Kas juba on selge või?" "Ma surengi Portugalis maha või?" jne. See on vist tõsi, et alati ei ole sõnu vajagi. Mõnikord piisab pilgust.
"Come with me." Muidugi läksin, ega palju varjante ei olnud. Sain röntgeni ka tehtud.
Kell 17.30 olin tagasi Pacis kolme karbi rohtude ja teadmisega, et olen ikkagi lihtsalt külmetunud.

Ootame, ootame!

Mirtha, George ja veel üks võimalus andestada

Juhuslikul hetkel telekat sisselülitades on suhteliselt vähe võimalusi, et satun millegi hea otsa. Isegi talutavat oleks palju palutud. Enamasti ikka teleturg või telenovelad.

Eile olid lood teised. Tegemist siis filmiga "Blow". Soovitan väga vaadata.
Treiler ei anna päris täpselt filmi tegelikku ja puudutavat emotsiooni edasi. Emotsioone on selles filmis aga ohtrasti.

Ja lõpetuseks, kui olin juba paar pisarat silmanurgast tilgutanud, pani see kõik mind mõtlema, et kas ma võibolla olen kellegi vastu liiga julm olnud. Võibolla mõni inimene vajab rohkem võimalusi kui üks, või kaks.. võibolla mõnikord isegi rohkem kui kolm..

Nii tohutult läks George mulle hinge..

Mammuga Lissabonis

Neljapäeval panime seitsme tuule poole ajama siit Covilhãst. Lissaboni.
Peamine põhjus Marise saabumine Lissaboni lennujaama kell 23.20.
Vist oli selline kellaaeg.

Tahtsime Lissaboni ööelu Marisele näidata.
Esimese õhtu maanudusime natuke enne Lissaboni kesklinna. Ei leidnud pidu. Õhtu naelaks sai raamatukogu. Jõime seal veits õlle ja kohvi ja tellisime takso. Selleks õhtuks oli küll.

Eile läksime Lissaboni peamisele peotänavale.
Meeletutes massides rahvast. Kitsad tänavad täielikult inimestega täidetud.
Liikuda oli raske.
Teel kuhugi astusid meiega juttu vestma kaks noormeest. Nimesid ma ei mäleta aga üks olevat Sakslane. Lõpuks tuli välja ei ei olnud.
Läksime peale mõningasi läbirääkimisi nendega ööklubisse Silk. Täitsa ulme. Üüber rikkurite ööklubi. Sissepääs ainult klubi liikmetele, ülim vaade öisele Lissabonile... Päris vahva elamus. Pidu oli päris hoos.

Täna hommikul pidime losse minema vaatama. Magasime. Ei jõudnud sinna. Eilne pidu pärssis meie tegevuste ratsionaalsust.
Läksime hoopis rongijaama, et jälle põgeneda. Seekord siis tagasi koju- Covilhãsse.

Rongijaamas kohtusime jällekord kummaliste inimestega(neid ikka satub meie teele). Seekord oli tegemist teise äärmusega, kaugelkaugel Silk´i rahvast.
Hoopis teises otsas. Kaks täiesti hipit(me nägime ka suht hipid välja sel hommikul). Üks Hispaaniast, teine Prantsusmaalt.
Kuhu nemad ka lähevad? Ei tea. Ainult seda teavad, et Lõuna Portugali. Seal pidavat üks suur kogukond olema. Mingi maalähedaste inimeste kogukond. Andsime neile reispassiks kaks magusat saiakest.

Rongis vaatasime filmi "Beach"(seni kuni Mammu rüperaal pildi kotti pani). See film oli kuidagi nii teempsi. Mammu ütles, et ongi hea, et lõpuni ei näinud. Lõpp pidi täiega s*tt olema. Just sinnamaani oligi hea.

Reisi tarkus: Kui Muhameed ei lähe mäe juurde läheb mägi Muhameedi juurde. Ja nii ongi. Punkt.

Hea, et hullemini ei läinud

Ladies Night mulle enam ei meeldi, mul läks veits käest ära jälle ja üldse ei meeldi see. Kuradi 4 tasuta jooki naistele. Ko-hu-taav!!
No kõik sai alguse siin Pedro Alvarese residentsist. Back to Belgia peost. Siin oli liiga palju sangriat. Tasuta sangriat. Matthias läheb minema homme. Päriseks.
Mis veel uut.
Suutsin Chemistrys peldikute juures käna panna, seal on täiega tobe värdjas aste. Sinikas on. Ja süüdi ei ole kahtlaste jookide tarbimine!
Külma sain ka eile peale.
Raha kulus ka rohkem kui olin plaaninud.
Just kõlas ülevalt korruselt: "Miks ma teen nii..", väga haledal häälel. Ja mul tekkis sama küsimus. Aga vähemalt ma ei ole üksi oma mures!!! JESS!
Nüüd põgeneme Lissaboni. Enne lähen magan välja.
Kõik.

Tsill

Nr. 25893

Olen tudeng number 25893(haaa nagu vang) ja olen siin terve aasta.
Aastaaasta.
Jõuluks koju, nagu laul ültes, oli vist laul.

Jaajaa. Liiga palju kohvi täna sai vist joodud.

Kinnud

Emme koob mulle poolkindaid.
Mõnikord keegi ütles, et need on päti kindad (Ei mõista,sest pätid peaksid just sõrmejälgi varjama).
No Ta vaatas, et mul kapis olid ühed ja suhteliselt räbalad juba, ribadeks kantud. Mäletan veel need roosad pisikesed kinnud "varastasin" oma õelt.
Niisisiis emme mõtles mulle uued kindad kududa, et äkki tahan.
Muidugi tahan, ei kannaks ju ribadeks asja mis ei meeldi.

Pink Floyd "Lucifer Sam"

Latada e. tudengipäevad Covilhã moodi

Eile sai mulle(ja veel tuhandetele tudengitele) osaks enneolematu rõõm ja au ja kõik mis veel osaleda Latadal.
Latada koosneb: Karneval, isetehtud autode näitus, rongkäik ja meeletu alkoholi tarbimine otse tänavatel(ja muide ka see alkoholi pruukimise osa on traditsiooniline).
Ürituse algusajaks oli määratud kell 14.00 aga asi millega meil on raske harjuda: kella vaadatamine ei ole üldse oluline.
Nii me siis olime seal tänavatel.
Mina, V, K ja kaks pudelit Sangriat.

Reivisime ringi nagu pidulised kunagi. Teel kohtasime palju tuttavaid(endalegi üllatuseks eksole!) ja sõlmisime uusi tutvusi.. Üks kasulikumaid on arstitudengite seltskond ma arvan :D

Leidsime lahkeid tudengeid kes lubasid oma kaabu ja keebiga pilti teha.
Ja leidus see, kes pakkus piiritust.
Ja leidus neid, kes lihtsalt tahtsid pilti teha.
Ja see õllekaupmees, kes andis tasuta õlle(ärivaist=0, muidugimõista).
Ja need, kes juba lõbusas tujus lubasid meil oma autot katsetada.
Ja palju neid kes arvasid, et me oleme Poolast(mina ja K, V on hiinlanna ja see on ilmne rahvus).
Kaks olid, kes tahtsid, et me hobusele musi teeksime.
Ja meeletutes massides oli rõõmsaid, lõbusaid inimesi/tudengeid. Liigagi rõõmsaid ja ohjeldamatult lõbusaid
Ja mõni oli ka selline, kes suutis teha rohkem kui ühe minu eelpool nimetatud tegevuse.
Vot selline on Latada.

Kui ma portugali keele tunnis ei käinud

Eilsest arstil käigust niipalju, et arstiabi on sama s*itt kui Eestis ja nagu kuulsin ka mujal Euroopas. Columbias pidi parem olema!
Üks tädi lihtsalt otsustas suures rohelises ooteruumis pildi kotti visata.
Aga nagu ikka Portugalis, kõigil on aega küll ja jääb üle ka!!
Hiljem kui minu kord oli sonjoora doktori jutule minna lebas see sama tädi kanderaamiga koridoris..
Õnneks sain teada, et ma olen terve kuid natukene külmetunud.

Huumorit natukene

Tervitan Epukest!! :)

Ülevaade olukorrast

Täiesti haige olen.
Kurk valutab, räme köha, vägaväga räme köha on..
Terve öö ei saanud magada, K ka ei saanud. Ehk naabrid said.
Kraadinud ei ole.

Ja kuigi viimaselajal olen kurtnud, et keegi on mu unenäod varastanud siis nüüd on nad tagasi. Häirivad mind.

Ja veel ma ei ole kindel kas nad siin ka täna öösel kella kruttisid.. vist.

Ja ma tahan jälle magama minna aga ma ei saa, sest pikali olles tulevad värdjad köhahood peale.

Kohe päris ilus pühapäeva hommik on.

Päris oma

Sain päris enda omaga ka ühelepoole.. Fotosessioonile ei ole Temaga veel läinud aga küll tuleb ka Tema aeg.
Ja isegi silmi ei ole veel peas. Südamest rääkimata.

Tegin Ta praktika klassist näpatud kaltsust ja K niidist, mis ta kohusetundliku disainitudengina Eestist oli kaasa võtnud.

Tema tarbeks ostsin China Shopist värviliste peadega nööpnõelu(120tk, sest väiksemaid pakke ei olnud). Värvilised, et oleks ilusam vaadata ja, et pilt oleks selgem..
Otsisin ka fotod juba välja.

Nimeks panin Talle Mõtetu. Ilus nimi, eks!?

Ja tegelikult ma tahtsin lõpetuseks ka seda öelda, et ma ei ole "päris-ära-sõitnud-seal-Portugalis".

Mõtetu on lihtsalt üks kooli projekt. Ta kehastab minu töös nägemise, kuulmise, haistmise, kompimise, maitsmise ja puudutuste mõju inimese reaalsele kehale.

Tere Henrik Vibskov!

Läbi pooljuhuse/poolkohustuse sain "tuttavaks" ja "koostööpartneriks" disainer Henrik Vibskoviga(nimelt õpin disaini, uhuuu!!).
Kohe peale eimesi "tutvuse" minuteid olin kõrvuni sees.

Räige ehedus, julm originaalsus ja kummaline ilu. Pisiksesed täpsed detailid, ebareaalsed geomeetrilised kujundid, silma kriipivad värvikombinatsioonid.. laiutav lavashow.
See ei ole kõik aga ka sellest piisaks.

Kütkestav, mulle meeldib!

Veevalaja (21. jaanuar - 18. veebruar)

Kipute täna olema koonerlik mitte ainult teiste suhtes vaid eelkõige just iseenda suhtes. Võiksite siiski omale lubada mõne meeldiva või maitsva asjakese!
(Delfi)

Juba hakkangi horoskoope uskuma!!

Hommikuni kulgevate ööde laul

Palverännak

Eile käisime K´ga mägedes. Päris kõrgele jõudsime ja ilus vaade oli.
Ja veel ilusam tunne seda vaadet vaadates.

Minek oli vaevaline. Aga seda vaeva väärt. Käisime "kirikus", mida me eelmisest elukohast(pink residentsist) UBI´sse kõndides alati vaatasime ja mõtlesime, et ükspäev läheme sinna. Eile oli ükspäev.
Sinna jõudes selgus, et kirik ei olegi kirik. See oli miski väga eriskummaline hoone, õigmini jäägid sellest. Aed oli küll tabaga kinni aga kurat kui me juba nii kaugel olime siis pidime kõike seda müstilist ilu käega katsuda saama. Hüppasime üle aia.



Ehitasime oma pesa ühe suure kivi otsa.
See kivi oli keskelt natukene õõnes, nagu vann vms. Panime lina istumise alla ja magamiskoti varvaste peale. Päike puudutas paremat põske. Külm tuul kõditas varbaid üha enam ja lõpuks sundis päris ära peitma. Seal oli nii hea lihtsalt olla. Mittemidagi teha ja üldse täitsa oma mõtteid mõelda ja vahepeal K´ga naeru lagistada.



Kaasa olime võtnud pudeli veini, tatart, maisi ja tuunikala. Päris luks muidu aga tomati olime sunnitud ära viskama, sest see oli lömastatud.
Maisi meie esialgsetes plaanides ei olnud aga kui läksime linnapeale veinijahile astusime sisse Mini mercadosse. Seal on poepidaja tihti väikese armsa plikaga. Pisike tirts hakkas meid kohe usinasti viinamarjadega söötma. Ma veel jõudsin mõelda A-gripist(hakkan ka vist juba lolliks kiskuma selle asjaga. Hiljem sain teada, et K ka).
Veini seal muidugi ei olnud ja ega seal eriti midagi ei olnud. Aga paha oleks olnud peale seda kõike sõbralikkust sealt midagi ostmata välja astuda. Ostsime maisi.



Tagasitee kulges kiiremini, mäest alla ja mööda mägijalgratturite teid. Üht saime vahepeal tohtrdada ka, ma ei tea kas ta natuke proovis eputada ka või oli ta tählepanu niisama natuk hajevil. Igaljuhul käis ta üle kuudi. Aga samas, neid radu oli isegi jala peaaegu võimatu tervete kontidega läbida. Õnneks me saime hakkama ja jõudsime väsinud ja rahulolevatena tagasi koju. Ja arvata võib kui õnnelikud me veel olime kui kuulsime, et sooja vett ei ole!!!



Koju jõudes jõime veel veini. Ja kokkuvõttes ma tundsin, et olen peale seda rännakut vist natukene parem inimne.

Festa da máscara (16.10.2009)

Enne Artbarot ja seal

Käisin eile teatris, aru ei saanud s*ttagi.
Tükk oli hispaania keeles.
Ja Saksa autoritelt.
Lõpuks tõmmati üks tüüp laval oksa.
Ja K ütles, et tegevus toimus rongis.
Mina arvasin, et lennukis. Või kahes väikelennukis.
Aga üks agarpliks teatas hiljem, et asukohta ei olnud määratletudki.
Aga jah. Hea, et tasuta etendus oli.

Pärast läksime Artbarosse. Jõime Caipirinhat ja kuulasime Brasiillasi ja C´d Poolast.
Ja siis(üsna varakult) kui teised erinvatesse klubidesse laiali valguma hakkasid, panime meie K´ga õhtule punkti. Päris tublid ju!

Aga eile oli hea õhtu.
Mulle vähemalt meeldis.

Brasiillased. Artbaro. Pilt on kehva kvaliteediga aga õnneks see ei muuda fakte.

Teater.

Mari, madu ja vampiirid

"Kas kõik on korras?", küsis uksel seisev Vampiir(üks Hispaania noormees) selges eesti keeles. Ma ei vastanud midagi ja üritasin vaid oma meetripikkust lemmiklooma, erkpunast madu, jaki alla nii sättida, et ta välja ei paistaks.
Kui ma uuesti ümber pöörasin oli juba kogu Twilight´i meeskond kohal. Ja nemad tahtvat mulle tutvustada uut MEIESUGUST!!! WTF?!
Ma tõesti ei saanud midagi aru.. Ja mis kõige kummalisem, ma ei saanud ka rääkida. kohe üldse mitte, ma üritasin korduvalt. Tohutult küsimusi tahtsid küsimist aga hääl ei tulnud välja.
Ma tundisn kuidas mu jaki all madu liikus. Vastu keha tundus selline jahe ja ligane, ma hoidsin hinge kinni. Ise veel imestasin, et kuidas ma seda loomakest ei karda aga mu ainus hirm oli see, et keegi võib teda näha.

Osake mu tänase öö läbielamistest, väga reaalsetest läbilamistest..

Typical japanese tattoo - Body Painting tattoo

Japanese women love to decorate her body with painting tattoos

Lower Back Tattoos - Small Dragon Tattoo

Small dragon monster tattoo

Butterfly lower back tattoos pictures

Butterfly lower back tattoos pictures. It is a favorite tattooed lady.

The art of makeup and tattoos as a type of temporary tattoo

Tattoo Fashion - temporary tattoos

Tribal tattoo design is one of the most famous and most successful tattoo designs since hundreds of years. and now, tribal tattoo temporarily used to makeup.

Anjo

Lisbon Fashion Foece´33

Olin nädalavahetusel Cascais ja Lissabonis.
Cascais toimus järjekordne Lisbon Fashion Force, numbriga 33. Päris hea oli.
Lavamoest huvitavamaks kujunesid mulle juba alguses inimesed kes Fashion Week´i melu nautima olid tulnud ja värvilised piletid näpus üüratutes järjekordades ootasid, et näha tõeliste meistrite loomingut.
Keset moeshowd tõmbasid tihti mu tähelepanu endale fotograafid... Nad olid punase lindiga eraldatud alal, otse catwalk´i ees.
Kogu see klõbistamine tõmbas mu tähelepanu niivõrd, et ma olen kindel, et miski 2010 aasta suvmoest jäi mul nägemata.

Tänu mu suuremale loomingulisele kriisile ja üldse emotsionaalsetele üleelamistele ma rohkem midagi ei ütle.

Peale selle, et head nimepäeva K!

Meie ilus Eesti keel

Eile tekkis meil K´ga suurepärane mõte teha endale kingitus ja minna teatrisse, vaimu toitma.
Koolist võetud roosa flaiku, vihmavari ja natuke eurosid näpus läksime teatripoole kell 21 juba. Muidugi, et varem kohal olla.
Etenduse alguseks oli märgitud 21.30.
Tegelikku etenduse algusaega ma võiksin ainult aimata, sest ma ei vaadanud kella. Ja kell 21.30 see mitte ei alanud.

Niisiis istusime pisikesse ebamugavate istmtega saali ja lavale läks mees. Ja see mees hakkas rääkima paljudes keeltes. Ja ka meie eesti keeles. Mees: "Keelatud maa, ma tunnen end siin, Sind otsin ja jälle me vahel on piir." Jupike siis laulust Keelatud Maa. Me K´ga olime sellest sedavõrd vaimustatud/meelitatud, et mees märkas meid, viipas meie poole ja ütles: "Estonians."

Kõik müügiks

Tahan juuksuri kääre ja üks vana üritas mulle täna pähe määrida oma vanu ja roostes kääre. Salongis muide. Ise korduvalt tõdedes ja ise vist siiralt uskudes, et need on tutikad. Karvad olevat kääride vahele õlist tekkinud. "Sure!!"
Mõistagi ma kääre täna ei saanud.

05.10.2009

Igatsus läks silma. Aga ei tea kumba..

Amélie

Eilne õhtu..

Taevas on lennukid...

...ja veel palju rohkem lennukeid.


Airshow in Covilhã 2009