Lisbeth

Lisbeth emme kootud riietega

Sugulased

Kena oli näha Vanaisa, Onu, onutütreid ja poegasid. Ühe onutütre tütart, eriti ilusat last.
Nagu ikka, kui Vanaisa platsis on, on laual suitsukala, vähid ja grillil kohe-kohe küpsemas metslooma liha. Liha oleks pidanud külll juba 24h, mitte 2,4 tundi, tagasi soola-pipra-sidruni-õlle marinaadi panema. Meil nii ideaalselt ei läinud. Läks kuidas läks aga ikkagi hästi.
Esialgu tundsin ennast natuke võõrastavalt.. sugulased. Oma huumorimeele olen kindlasti sellelt kambalt pärinud. Ja võime natuke napsusena koidikuni filosofeerida eskimode lauakommete ja beduiinide hommikusöögi harjumuste kohta. Hämmastavad omadused mille annan kindlasti oma lastele ja nemad enda omadele ja ka nemad enda omadele ja niii edasiii..

Lisbethi naeratus

Tädi Sirje ja Reine

Minu kallistele kaksiku tähtkujus sündinutele- tädile ja Reinele.
Nii kallid ja haruldased inimesed olete... mõistate, oskate aidata ja avastada maailma just seda poolt, mis on värviline ja lootust täis! Olete olnud alati mu kõrval, kuulanud ja andnud nõu! Äitähh, et te mul olemas olete!

Ps. Varsti peaksid postituvid ka jõudma!

Palju-palju õnne sünnipäevaks!!

Nagu nuku..

Beebi

22.30, 9 juuni, 4,322kg, 57cm, tüdruk

Eile tuli meie kaua oodatud kaunikene lõpuks siia maailma. Olin õhtusöögil kui telefon helises, jooksin restost välja ja sellel hetkel juba vanaema Pille ütles: "Marike, sa oled nüüd ühe pisikese tüdruku tädi!!" Sinna järgnes kiirelt parandus, et jah, ei ole ta midagi nii pisike  ikka.
Läksin tagasi restorani ja uksel juba kõik vaatasid küsivate nägudega ja siis ma noogutasin ja ütlesin GIRL!!! Mu süda värises nii ime palju, ma tundsin kohutavalt suurt rõõmu ja sellega samavõrdset kahetsust, et ma nii kaugel olen. 
Täna hommikul rääkisin õe ja Janariga. Peale seda hakkasin lihtsalt nutma.

Õde läks sünnitama!

Täna hommikul kell 6.45 helises mu telefon, ma olin nagu väike miki voodis püsti ja hõikasin rõõmsalt telefoni: "Jaaa!"
Lõpuks!
Emme ju helistas, ta pole mulle peale mu esimest päeva, kui ta ajavahe peale ei mõelnud, kella kuue ajal helistanud.
Teadsin ju juba kui helinat, läbi une, kuulsin, et nüüd sünnitame. Nüüd hiljem kuulsin, et kogu trall oli juba peale hakanud peale nelja(Eesti ajas). Mina ei olnud siis veel magama jäänud.

Nüüd ma siis jätan kõike meelde mis tänase päevga seotud on. Ilma ja kõike. Mul oli vanatädi Salme, kes ikka teadis, mis sünnipäeval mis ilm oli ja millisel sünnipäeval oli täpselt selline ilm nagu sündimise päeval. Ta tuli Varbolast bussiga Pärnu maantee äärde ja siis läbi metsa Haiba- ju siis teepeal jäigi kõik nii hästi meelde.
Mu enda ajukillule ei jõua isegi eelmise aasta andmeid kinni pidada. Nohh, aga kuna ma tänasest heaks tädiks hakkan siis väike mälutreening ei tee paha.

Nüüd ma lähen kooli oma kahte eksamit tegema ja projekti esitama. Viimane koolipäev ju!

Kovrovets 175A 1960

Jänestega Java. Poisid teevad kodus projekti. Eks varsti näeb, kas asi on asi ja masin on masin. Siksi ajaks loodan ka käpp olla.

Minu kõige kurvem emadepäev

Emadepäev. Vist minu elu esimene emadepäev kus ma ei ole koos oma ema ja vanaemaga. Esimene emadepäev ainult ühe vanaemaga. Minu kõige kurvem emadepäev.

Ja ma isegi ei ole oma emmega täna rääkinud(natuke ainult trükkinud msnis), postkaardi panin ka liiga hilja posti ja üleüldse tunnen end hetkel ühe äraütlemata viletsa tütrena. 

Mõtlen, et emps oli täna terve päev üksi, koer seltsiks, tegi sel erilisel päeval oma kõige tavalisemaid toimetusi, läks välja vaid koera jalutama. Arvatavasti vaatas ta emadepäeva kontserti ja poetas võib-olla ka liigutusest pisara, mõeldes meie, oma tüdrukute peale. Siis ta keetis teed ja tegi juustu võileiva, võttis teki ümber ja istus oma tugitooli, koer jälgis kõike seda näljase näoga kõrvalt. Kui ma mõtlen kõige selle peale, tulevad kõik emme liigutused ja miimika nii selgesti meelde, nagu oleksin seisnud tema kõrval.

Kedagi ei olnud, sel kõige erilisemal päeval emme lähedal, kes lilleõie või koogi viiks, kallistaks ja ütleks kui oluline inimene ta on.  

Mis saab beebi nimeks??

Meie pisikeses peres käib vilgas arutelu ja lõbus vaidlus teemal: "Mis saab beebi nimeks??" Põhiliseks segajaks on see, et armas kõhubeebi hoiab jalgu ristis ja mitte ei näita, mis soost tulevase ilmakodanikuga tegu on.

Õe ämm ütleb lõbusalt, et ainult häbelikud tüdrukud hoiavad jalgu ristis. Õde ise arvab, et tuleb poiss, sest kõik nimed mis talle pähe tulevad on tüdrukute omad. Kindlasti need, mida vaja ei lähe.

Mina arvan, et tüdruk, kuues meel vist. Emps ei avalda arvamust aga ütleb, et tal on arvamus olemas ja tahab lapsele Markus nimeks panna :D. Tädil on ka kindlasti, tal on tugev sisetunne kõiges ja reeglina see ei peta. Töökaaslased arvavad, et poiss ja muud asjad-arvutused näitavad ka, et poiss.

Niisiis arutelu teemat ja arvamuse avaldamist meil jagub.

Nimesid on pereringis ja suuresringis pakutud igasuguseid- väga maalähedastest Eesti nimedest nimedeni mida ei ole võimalik välja lugeda. Nimi peaks olema lihtne ja lööv, ilus nimi mida laps ja kõik muud suudavad välja lugeda ja hääldada. Minu isiklikud lemmikud on Ronja ja Freddi, need aga õele ja ta kallile kaasale väga ei istu. Ehk ongi hea, jäävad mind ootama!

Veel pakkusin Mia-Marii, võtaksin seda isikliku komplimendina, õele ja Janarile meeldis ka see nimi. Poiste nimedega on rohkem probleeme, sest ma olen nii kindel, et tuleb tüdruk!

Kõige loogilisem on vist see, et me arutame, mis me arutame ja võib-olla isegi otsustame midagi aga kui beebi tuleb siis on tal nimi juba olemas ja tema ütleb selle meile oma oleku ja olemisega.

Ühesõnaga kui kellelgi, kes mu blogi lugema satub, on mõni ilus ja armas nimi pakkuda, mis ei ole saladus siis suur äitähh!!

Lõunasse

Pille on võrgust väljas. Teie saadetud sõnumid jõuavad kohale, kui ta sisse logib. Saada kontaktile hoopis meil

M ütles kell (7:40):

tsau emps!!
ma lähen Lõunasse!!
pühapäeval tagasi!! (L):**

Vaatan oma kodu

Elu kõige suuremat ebaõiglust taludes olen ikkagi õnnelik, et meil on internett ja, et ühed targad poisid kunagi skype leiutasid.

Ebaõigluseks nimetan hetkel seda, et ma skype kauda vaatan kuidas mu rase õde Kadri, raseda õe mees Janar, tädi Sirje, tema poeg Johannes, emme Pille ja emme emme Mare mune koksivad ja söövad kõiki niii häid asju mille järgi ma nii palju igatsen. Tahan ju kaaaaaa!!!

Räägivad nad seal Eestis maailma asjadest ja arutavad selle üle, et kas õde saab minna tädipoja lõpetamiselt kui tita on alles nii tibatilluke. Ja, et õde on nii paks, et ei ole enam riideid selga panna, laenab ämmalt. Ja nad räägivad Merkuurist ja referaatide tegemisest, tädi esimene referaat oli pruunkarust. Teemas on ka kassi dieet, sest kass on koerast suurem.

Ma siis istun siin, uurin lennupileteid suveks(Eesti??), varbad külmetavad, lürbin jogurtit ja tahaks nii väga kodus olla. Kasvõi korraks!

rasedad

Eile istusin rasedatega köögis, rüüpasime teed ja närisime piparkooke. Tädi Anne küpsetas ja ma nägin unes, et olen rase. Selg valutas veel hommikulgi.

Kauneid Jõule!!!!

• Hoiduge liigsöömisest!
• Ärge jätke küünlaid valveta, eriti laste ja lemmikloomade läheduses!
• Tihastele ja muudele tiivulistele võiks pekki ja kaerahelbeid anda.. ja neid pildistada!
• Võimalusel minge kirikusse, uskuge mõned klaarimata arved saavad klaaritud.
• Öelge emale, et armastate teda!!!
• Perega peab kannatlik olema, PEAB!!!  Missiis, et kõik peres on kiiksuga. See on ju ikkagi OMA pere. Ainuke maailmas.
• Olge õnnelikud, esialgu kui ei tunne nii, kujutage õnne ette. Uskuge, see aitab ja lõpuks ei ole enam vaja ette kujutada! Õnn on eluviis ja saab alguse mõtlemisest!!
• Ja palun uskuge, et Jõuluvana on olemas!
• Ja Inglid.
• Ja üldse uskuge. Uskuge imedesse, paremasse homsesse, muutumisse, Jumalasse, endasse, oma koera või naabrimehesse aga kõik vajavad midagi/kedagi millesse/kellesse uskuda!!!
• Lõpetuseks, Jõulud on andmise aeg!! 

Koitsa

Vahepeal olen koju jõudnud.

Lennujaamas maganud, nagu Vietnamis, üks silm pagasil.

Coca-colat joonud mis maksis 2.5 euri. Aga see oli peale rämeebamugavate pinkide peal magamist maailma parim turgutus. Kihisev ja külm.

Rämedalt nälginud. Hiljem Lissabon-Helisnki lennukis muginud.

Helsinkis neli tundi oodanud. 

Jõuluvanaga kohtunud, kes loeb läbi kõigi laste kirjad ja oskab kõiki maalilma keeli. See kohtumine sikutas minust vägisi välja väikese plika. Nii ma siis seal istusin, segaduses aga õnnelik. Enam kunagi ei kahtle Jõuluvana tõelisuses.

Palvetanud, et Helisinki-Tallinn lennuk meid inglite juurde ei transpordiks.

Mõelnud, et miks stjuardessil koguaeg nutukas suus on. Aga siis sain aru, et ta pillib, sest ta ülemus on mõrd.

Pagasi ära kaotanud. Ja ka ülesse leidnud.

Lõpuks olen koju jõudnud. Nädalaks. Mis on varsti läbi juba.  

Nurr! Ei mäletagi enam neid kõiki emotsiooni mis mind valdasid koju tulles. Tulles umbes 26 tundi koju. Eestisse. 

Kinnud

Emme koob mulle poolkindaid.
Mõnikord keegi ütles, et need on päti kindad (Ei mõista,sest pätid peaksid just sõrmejälgi varjama).
No Ta vaatas, et mul kapis olid ühed ja suhteliselt räbalad juba, ribadeks kantud. Mäletan veel need roosad pisikesed kinnud "varastasin" oma õelt.
Niisisiis emme mõtles mulle uued kindad kududa, et äkki tahan.
Muidugi tahan, ei kannaks ju ribadeks asja mis ei meeldi.

Perepäev.

Pere on tore ja tähtis. Käisime kinos ja burksi söömas ja riideid ostmas. Mida veel tahta. Loomaaeda muidugi! Aga nagu üks mu sõber I ütles: "Loomaaias haiseb!" Ja tal oli vist õigus.
Õhtul lähen Etstonian Airi kodukale. Oi-oi, kas tõesti reaalsus!?