Päike mu peas

Peale kooli läksin Panheadi kohvile. Kohvitamas/ teetamas oli enne mind juba väike hulk tuttavaid nägusid. Huvitav koht on see, kohtumispaik.

Latte ja muu jama kõrvale tulid jutuks kinnisvara hinnad siin ja mujal, pagasite kontroll lennujaamades, staaritsemine kukuswoodsisjamujal, Schwarzenegger, Cosmo kuu horoskoop ja paljud teised elulised ning väga olulised teemad.

Kui olin end juba tunnike minekule seadnud passisin veel tunnikese ja siis marssisin tuima näoga, läbi kõige jama, mis taeval pakkuda oli, Viru keskuse poole. Istusin bussi, piletit ei ostnud ja isegi ei mõelnud, et kontrollid võiksid tulla. See oli välistatud. Hoopis mõtlesin, et raibe, kui väga oleks vaja minna kuskile, kus varbad sooja vette kasta, klaasist magusat ja eriti kleepekat koksi libistada ja üldse mitte kasulik olla vaid täiesti kasutu. Telefoni jätaks ka koju ja meiliaadressi parooli unustaks lihtsalt ära.

Koju saadaks veel postkaardi sõnadega: "Lihtsalt nii hea on olla!" Ja päikese joonistaks ka peale.

Way to Poland.. and back.

Päev enne Poola poole teele asumist läksime Kaija koju- Haapsalu kanti. Õhtul söödeti kõhud täis ja köeti saun soojaks.

Hommik oli sombune.. Haapsalus hääletamist alustades(kell 08.09)  mõtlesime välja motivatsiooni programmi: "Võikud riias!"

Võikusid sõime kell 14.58.

Kaunasesse jõudsime ka mingi aeg. Martin ja Carter keetsid teed ja andsid süüa- kohad magamiseks olid ammu ühiselamu juhtkonnaga läbi räägitud. Veel õhtumal õhtul tegime kriipsukese tutvuse Kaunase ööeluga.

Järgmisel päeval natuke vaatamisväärsust, natuke pilte ja natuke rohkem vihma, rahet ja äikest.

Õhtul jätsin Prantsuse poisile teate arvutile: "See You in Tallinn!" Hope to see You in Tallinn..

Teekond Gdanski algas. Kell 6 hommikul olime kohal. Võtsime rongijaama juurest number 210 bussi, sõitsime tunnikese ja olimegi Mateusze peatuses. Musud olid meile vastu tulnud.

Päevad Poolas veeresid nagu päevad Portugalis.

Tagasi veeres buss tunduvalt aeglasemalt, 22 tundi oli igavik.

No matter what- live, live, live Your life!

I saw..

I saw my white rabbit.. one day I will follow him..

wonderland is there..

and everywhere.

Prost

Ükskord juhtus selline lugu minuga:

Oli vaja jõuda kiirekiiresti Nõmme teele
Tuttav taksjuht sai kutsutud
Seitse minutit ja auto oli all
R oli väga kiire aga tahtis korra tankima minna
Tondile
Läksime
Tema hakkas tankima,
ma läksin ka autost välja, et juttu edasi rääkida
Siis ta läks maksma.

Mina jäin üksi välja

Kas meest lähenesid
Üks küsis: "Kas ootad?"
Ma: "Ootan jah."
Teine mees: "Noh, et tööd teed või??"
Ma ei osanud kosta midagi, istusin autosse tagasi
Hinges oli imelik ja paha

Ego hommik

Eile töötasin kella kolmeni, neljani püüdsin taksot leida

et sõita koju

Kõik olid täis.. igaksjuhuks ei küsinud, kas autod

või juhid?

Tänasest hommikust on puudu

mitte midagi

Üksi ja õnnelik, plaani järgi

jälgides

Õhtul lähen Hollikasse. VIPina.

enne vares

Ja limuga.

Päriselt

Pidin kiitlema.

Kõht on tühi..

lähen poodi

Juustu ja greibi mahla

ei taha pannkooki

Palun!

Hetk

I miss the moments

Luban endale...

..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle

..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle

..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle
..., et ma saan üle

Värdjas, mis juhtus?

***

sa pole enam väike oled suur ja ilus
kena isegi on öeldud sulle
võõpad küüned lillaks
sini-sini siniseks
või musta sarnaseks
neil laskeks kuivada
kuid käel on kell mis ammu rock´n´rolli rütmis öiseid tunde kiirustab
su meeltest läbi käinud mõtteid
mehi
tegevusi räpaseid ja enam pole sinu asi
kui palju võtab taksoraha
vene mees kes ametit ei armastanud
ammu enam

kaua enne sinu sündi
patuseks on peetud seda
korra olid
enam pole
hukka läinud eluga
noorusele pistist pakud
vastu voolu kaasa sõidad
võitled uimas endaga

patareid on tühjaks saanud
kella käigud peatunud
õnne otsides veel usud
lugu tuhkatriinust tõllaga
lapsepõlvest head on alged
peas mälestused
tuksed soontest südameni
värvilised  verelibled
istutatud tähendused
appikarjed sõnalised
sisendatult rakkudesse

musta tindi tikkega

kuni surm teid lagundab

Elu

Olen oma eluga ilusti joonele saanud. Elukoht on olemas, töö on olemas. Kooli peale tuleb veel mõelda. Eraelu ei ole.

Peep Vain ja Airport Jam... ja Kaija

Loen lõpuks, suurest igavusest ja mitte nii suurest motivatsiooni ja eneseabi vajadusest, Peep Vainu raamatut "Kõige tähtsam küsimus". Ja kui see läbi on hakkan lõpuks lugema ka raamatut "Videvik" Päris ajast maas olen ju, vean kihla, et pooled universumist on vampiiri jampsiga maha saanud ja poole inimesed Eestist on Vainu vaimuvälgatustega kursis.

Peep Vainuga olen rahul, olen alati projektipõhist unistamist praktiseerinud. Muidugi seda kõike sel kombel sõnastamata. Listikesed ja sõnastatud eesmärgid raamatute vahel ja märkmikus on olnud alati väga olulisel kohal ja kui kuskile linnukese "done" saab järgi joonistada on ütlemata uhke ja tubli tunne. Ausalt, see töötab!
 Muidugi juba esimese paari lehekülje jooksul soovitas Peep mul ülikool pooleleli jätta. Aga see on juba muu ja veits hapu teema.
Vain mulle meeldib, siiamaani, eks loen edasi.

Homme lähen tööle. Airport Jamile Haapsallu. Tore on täna, üle aasta, mõelda, et homme lähen tööle. Homme lähen tööle! 

Aa.. Kaija jõuab ka täna koju.. türgist. "Tere Kaija!"

Tallinn täna hommikul

hommikul kui linna läksin
jalutasin vanalinnas
kolm tundi
märkasin vitriinidel ja poodides
ja seintel
nii palju vene kraami
mustreid ja matrjozkasid
ma ei imesta enam
kui keegi imestab
eestil on oma keel?!
ja oma rahvas ja pealinn
kultuur ja tugev tahe..


mu kingad hõõrusid
valged kingad
uued
kuid viisid edasi

mereäärde
linnas
täpsemalt puiesteele
mere
baari korraks
kümneks minutiks
hiljem koju
bussiga
esmaspäeval tagasi
et jääda käima edasi
kui õnne on
ja tahet...

Minu ajamasin

Eile, kui olime Reintsiga linnas luugid lahti saanud ja meeletu isu Rummu ujuma minna tuli, otsustasime Haiba tulla. Kuna bussid siia sõidvad laupäeviti koleharva tulime häälega. Autos oli koomiline istuda, keskealine härra kuulas reisisaateks äärmiselt kõvasti deth metal´it.
Istusime Reinega tagaistmel nagu väikesed mikid ja vastasime ainult aeg-ajalt mehe pärismise peale, et jah Kernu oli selle koha nimi.

Õhtul sai Rummust Maidla ja grillimiseks Intsu vanaema aiamaa. Nagu vanasti. Taustaks leierdasi Vennaskonna ja Tuberkuloitedi kustumatud, kulumatu ja ajakindlad hitid nagu Mõrtsukdaamid, Disko, Tinasõdur ja paljud-paljud teised. Liha sai ikka natukene kõrbenud, sest rääkida oli palju.

Kõik oli nagu vanasti ainult meie olime muutunud- suuremateks. Ja keerulisemateks.


Vana armastus :)

kaheksa päeva Eestis

Kogu kodus olemise olemine on minult võtnud kõik energia, blogi kirjutamiseks ei ole auru ja ka vajadust?!

Ei tea.

Hetkel olen nagu ajamasina kapslis, istun Nõmme tee ühikas joon greibi mahla ja söön kiir makarone. Pärast väike 2in1 kohvi ja ongi kõik täpselt nagu aasta tagasi.

Hommikul käisin töövestlusel. Viru 3 uksetaha oli kogunenud nii mõnigi neiu sooviga asuda tööle vanalinnas, mina ka.
Peale veisikest ootamist lasti meid uksest sisse, õigesse ruumi viisid meid üüratud trepid. Kui olime roninud täiesti, selle vana ja suure vanalinna maja, katuse alla jagati meile kõiglile leht paberit mustvalgete pildikestega Tallinna vanast linnaosast. Natuke ma mõtlesin ja juurdlesin, muidugi tundsin ära Presidendi lossi ja raekoja hoone... sellest aga ei piisanud. Niisis, ma andsin alla, andsin oma paberi vähimagi kriipsuta tagasi ja teatasin, et see töö ei ole mulle. Kõik.

Eile käisime Reine, Sassi ja Rogeriga korra Hollywoodis. Enne tuuritasime niisama linnapeal ja tegime asja mõnda baari ja asja mõndede inimestega. Tore õhtu oli aga sain aru, et selles elus ei ole mitte midagi muutunud.

Enne eilset olin paar päeva maal, aitasin vanaemal kasta ja maasikaid korjata. Pärisin ka mil herneid võiks vaatama hakata aga vanaema vastas, et sel aastal vist ei tulegi. Kurkide kastmise eest preemiaks sain esimese kurgi.

Enne kodu olin paar päeva Haapsalus oma imeilusa õetütre ja õe ja enda peredega. Päevad möödusid rannas või kakaseid mähkusid vahetades.

Ma tegin veel palju imelisi asju ja mind valdas palju imelisi emotsioone aga ma lihtsalt ei jaksa meenutada enam, veits soe on.

Mu blogi vist enam kaua ei kesta... **muahh

Armastus

ta tuleb mul meelde ei mõtle ma enam vaid vahetan sokid ja edasi elan

 krjutan lauale sinise tindiga:

ฉันรักคุณ*

ja kui pliiats tühjaks ei saa

kirjutan veel:

دوستت دارم**

  laual ruumi veel on:

σε αγαπώ***

ja lõppu lisan igaks juhuks:

amo-te****

ja et kindel oleks võtan musta pliitasi

kirjutan:

я  люблю тебя*****

ja siis ma lõpetan: 

我愛你******

lõpuks olen paljajalu:

jebać to*******

*Ma armastan Sind tai keeles

**Ma armastan Sind pärsia keeles

 ***Ma armastan Sind kreeka keeles

**** Ma armastan Sind portugali keeles

*****Ma armastan Sind vene keeles

******Ma armastan Sind hiina keeles

*******Perse kõik poola keeles

Päev basseini ääres

Eile bassu ääres, mõnusalt aega veetes, leidsin ma ammu kadunud iseenda ülesse- enda oskuse nautida hetke ja elul ettemängitud viibimist.
Eilne päev algas, kella kaheajal, pärastlõunal. Kiire kohvilonks ja jogurt kosutuseks.
Rätid, kreemid, ajakirjad ja muu vajalik kotti ja randa piscina äärde!!
Helesinine bassuvesi, kenad vetelpäästjad, jäätis, kookoselõhnaga päevitusõli, head ajakirjad nagu Vogue ja Elle, rõõmsad sõbrad, ilusad inimesed, vesiaeroobika, päike, mitte ühtegi pilve, suurepärane vaade mägedele...

Ma isegi korraks unustasin, et ma olen oma viimaste rahade eest surviveida prooviv tütarlaps... ja hea oli.

Bipolaarsuse* diagnoos

Eile tegime Kaijaga kerged tiirud linnapeal, käimas on kind of Jaanipäev, mitmendat päeva juba. Läksime võtsime taca punast veini.
Tunnike, kaks jalutasime ja suundusime tagasi koju, kohtsasime tuttavaid oma teel. Me läksime pizzasse. Väike pizza ja coca-cola. "Äitähh!"

Kell võis siis juba olla umbes kaks või kolm, kui hakkasin ühe hea sõbraga skypes rääkima. Rääkisime niisama võrkpallist, elust, koolist, sex and the cityst jne.
Rääkisime väga kaootilistel teemadel ja järsku tahtis tema teemat vahetada ja ütles, et on ammu tahtnud mulle midagi öelda. Mul oli korra hirmus.

Aga siis hakkas tulema midagi sellist: tead mul on üks sõbranna, kellega olime päris lähedased ja ta meenutab mulle Sind. 
Kuula ma räägin Sulle ühe loo: Ta oli ühel päeval üks inimene ja teisel päeval teine ja neil kahel inimesel ei olnud midagi ühist. Jaa, ta oli kaa natuke segaduses ja mõnikord ärevus hoogudega.
Siitpeale hakkasin ma vahele torkama küsimust: "What You want to tell me??"
Edasi: Aga ta läks arsti juurde ja nüüd on tal parem. Ta sai bipolaarsuse diagnoosi ja rääkisin temaga hiljutu, rohud aitavad. Mõtle mu jutu peale, tõsiselt!!
Mina: Mis ajast IT tudengid psühhiaatri kvalifikatsiooni omandavad??

Mulle jätkus mõtlemist terveks ööks.
Hommikul rääkisin Kaijale loo ära ja Kaija ütles: "Ära üldse muretse, meil kõigil esineb bipolaarsust."

Ehk prozac niipea mu menüüsse ei satu!!

*Bipolar disorder or manic-depressive disorder (also referred to as bipolar affective disorder or manic depression) is a psychiatric diagnosis that describes a category of mood disorders defined by the presence of one or more episodes of abnormally elevated energy levels, cognition, and mood and one or more depressive episodes. 

***

Rahvaste mõte jääb kõlama õhku
Peale ühe on keegi siin veel
Kui joome ja õhtuti läheme põhku
Siis kohtame teisi omaenese teel

Ja lõputut vaikust me näha ei saa
Sest rahvaste mõte on kõlamas õhus
Lõpuks ka omaks on võõras maa
Ja tunne et olengi kodus

Kes ei mõtle, see ei söö

Peame Kaijaga kogemata näljadieeti. Juhtus siis selline tore asi, et täna on meil riiklik püha. Poed on kinni ja muru ei kasva. Keegi ei liiguta lillegi.
Eile käisime restos ja hiljem läksime Chemmi ladies nightile. Pidu oli nii hea. Mulle meeldis Chemistry´s!! Uskumatu, sest see on tavaliselt nii rahvast täis, et ka parima tahtmise juures ei saa jooke enne neljakümne mintsalist ootamist. Eile läks nobedamalt. Loo point oli see, et pidustel hommikutel olen ma räme näljane.

Hommikul ärkasin oma kõhu korina peale. Külmkapi uks lahti ja oh seda imestust- tühi. Tühi, tühi tühi.

Külmkapi sisu: margariin, Ungari paprika, neli kalevi shokolaadi(kingitusteks!!), kapsas, näovesi.

Õnne kombel oli Kamil oma rahakoti mu käekotti unustanud ja mul oli põhjus poiste tuppa minna ja muu seas ka süüa küsida- sai oleks hea või midagi. Sain ühe kukli. Oeh. Küsisin ka, et äkki on veel midagi. Esialgu ei olnud aga siis ilmusid letti mingid Poola vorstikesed. Närisime siis Kaitsiga hommikusöögiks Poola vorsti ja poolt kuklit.

Lõunaks sõime kapsa ära. Pool kapsa pead taldrikul moodustas ilmatu kuhja. Sõin taldriku tühjaks. Kohutav, mu vaene kõtu. :D

Õhtuks sain esimesest toast karbi sardiine.

Tudengi elu!

Õde läks sünnitama!

Täna hommikul kell 6.45 helises mu telefon, ma olin nagu väike miki voodis püsti ja hõikasin rõõmsalt telefoni: "Jaaa!"
Lõpuks!
Emme ju helistas, ta pole mulle peale mu esimest päeva, kui ta ajavahe peale ei mõelnud, kella kuue ajal helistanud.
Teadsin ju juba kui helinat, läbi une, kuulsin, et nüüd sünnitame. Nüüd hiljem kuulsin, et kogu trall oli juba peale hakanud peale nelja(Eesti ajas). Mina ei olnud siis veel magama jäänud.

Nüüd ma siis jätan kõike meelde mis tänase päevga seotud on. Ilma ja kõike. Mul oli vanatädi Salme, kes ikka teadis, mis sünnipäeval mis ilm oli ja millisel sünnipäeval oli täpselt selline ilm nagu sündimise päeval. Ta tuli Varbolast bussiga Pärnu maantee äärde ja siis läbi metsa Haiba- ju siis teepeal jäigi kõik nii hästi meelde.
Mu enda ajukillule ei jõua isegi eelmise aasta andmeid kinni pidada. Nohh, aga kuna ma tänasest heaks tädiks hakkan siis väike mälutreening ei tee paha.

Nüüd ma lähen kooli oma kahte eksamit tegema ja projekti esitama. Viimane koolipäev ju!

Kuradi eided!

Põhimõtteliselt käivad mulle täiega närvidele need "head tüdrukud", kes naeratavad ilusti kõigile ja ajavad just seda juttu mida kõik kuulda tahavad, ujuvad ilusti küljealla ja kõik, mehed kui naised, sulavad. Ihihii ja ahahahaa!!! Ja siis hiljem on nad nii stressis, sest midagi ju ei klapi kui otsad hakkavad kokku jooksma, siis tulevad vabandused ja, et nemad ju ei teadnud ja tahtsid ainult head.. ja tervel inimkonnal on nii kahju, et lausa piinlik hakkab.

Soovitus: Pange põlema ennast, kuradi tuulelipud ja kasvatage iseloomu! Te ei saa kõigile meeldida!!