Eelmine nädal möödus väga sääseselt ja liikumises. Kairi, Reine ja Mihkli seltskonnas sai autoga läbi tripitud Juminda ja Pärispea poolsaared Põhja-Eestis. Reis kujunes väga emotsionaalseks, harivaks ja huumorirohkeks. Kahjuks mulle kõik see toredus kulmineerus keskmise raskusega perekondlike probleemidega.
Hetkel kõliseb kõrvus minoor ja taustaks taob teknobiit. Kuidagi ahistab. Selline kirjeldamatult rahulik kurbus on peal. Natuke rõõmus kurbus, emotsionaalne, veits igatsuse moodi. Vist igatsen minevikku ja tulevikku ka.
Igal järgmisel hetkel, kõrvuti tegevusetusega, leian ennast jälle tee äärest linna hääletamas või bussis küünte ja hammastega istmest kinni hoidmas(ma ei vihja tegelikult kohaliku marsa extreembussijuhtide sõiduoskusele).
Aga linnas mulle meeldib. Kuidas ei tea, aga tunne on, et keegi on hinge pugemas. Kurjakuulutavalt kavalalt ja ohtlikult.
Töö on mul ka nüüd. Baaris. Sadamapiirkonnas. Muidugi töö sain tutvuse kaudu, nagu kõik tööd olen siiani saanud. Ma isegi ei jaga ära kas see on hea või halb. Olen rahul.
Kokkuvõtlikult on kurb olla, inimesed kellega tahaksin koos olla on Tallinnas.. või Lissabonis.. või Portos... kuskil Inglismaa metsades ja üks on Kadarbiku talus ja mõni on Poolas linnades mille nimesid ma ei suuda ka parima tahtmise juures kirjalikult vormistada. Aga mina olen HAIBAS!
Life is sweet..
