Ja ma isegi ei ole oma emmega täna rääkinud(natuke ainult trükkinud msnis), postkaardi panin ka liiga hilja posti ja üleüldse tunnen end hetkel ühe äraütlemata viletsa tütrena.
Mõtlen, et emps oli täna terve päev üksi, koer seltsiks, tegi sel erilisel päeval oma kõige tavalisemaid toimetusi, läks välja vaid koera jalutama. Arvatavasti vaatas ta emadepäeva kontserti ja poetas võib-olla ka liigutusest pisara, mõeldes meie, oma tüdrukute peale. Siis ta keetis teed ja tegi juustu võileiva, võttis teki ümber ja istus oma tugitooli, koer jälgis kõike seda näljase näoga kõrvalt. Kui ma mõtlen kõige selle peale, tulevad kõik emme liigutused ja miimika nii selgesti meelde, nagu oleksin seisnud tema kõrval.
Kedagi ei olnud, sel kõige erilisemal päeval emme lähedal, kes lilleõie või koogi viiks, kallistaks ja ütleks kui oluline inimene ta on.
No comments:
Post a Comment