low

If i can not start again, i will run away.. again.

Poola

Ma ei suuda uskuda ja ei mõista ja ei leia sõnu, nutt tuli peale kui Mateusz(from Poland) tuli meid hommikul toast välja päästma(pikem jutt) ja küsis: "Kas teate mis Poolas juhtus?" Siis avasin Postimehe.

"Ei teadnud, just ärkasime."

Kassiga pooleks

Kui me üleeile Santa Hora´sse jõudsime oli taevas juba pilve tõmmanud. Vihma tibistas ja külm oli. Jõin ühe vee ja tajusin, et tahan koju. Oma pessa tudule. Mõeldud, tehtud. Magasin juba enne kui Kaija jõudis ülesse ronida ja oma pessa pugeda.

Eile sai vähe asjalikum oldud, nimelt käisime poes. Räiged eided. Õhtul kakkus ära veits. Blah, mis teha, räiged eided. Kaijal mitte. Ta võtab antibiootikume.

Kokkuvõte:
Pika ja piinarikka mõttetöö tulemusel luban kahelda(peamiselt iseendal) oma terves mõistuses(!!!!), mõtlemises, ja olemises. Tegevuste ökonoomsuses, ratsionaalsuses ja operatiivsuses.

Nüüd läheme mägedesse hingama. Loodan, et jõuame enne pimedat.

Ratastoolid, kanderaamid ja EMO Mari e. kuidas ma haiglas nutmas käisin

Ööd on mul päris hullud, vahest mõtlen, et kas ikka pean hommikuni vastu. Sellepärast otsustasin jälle haiglasse minna, läksin umbes kella üheteistkümne ajal. Enne kohale jõudmist panin endale 100 diagnoosi kopsuvähist seagripini.
Teepeal mõtlesin endale veel selgeks, et köhin seal seni arstile näkku kuni ta on nõus mulle analüüse tegema ja uurima, et kaua mul siis jäänud on. Et, noh, kas on seagripp või kopsuvähk.
Uuringutele sain kergemini kui olin oodanud. Valu rinnus oli vaja ainult juurde mõelda. Aga no see on ka pooltõde ja poolvale, sest kõikvõimalikud lihased valutavad kahenädalasest köhimisest. Peaaegu ei valetanud.
Olin siis saanud kollase käepaela, mis tähendab üsna kiire juhtum ja mis omakorda tähendab, et mu maksimaalne ooteaeg on 90 minutit. Seal ei pidanud niikaua ootama. Umbes 45 minutit. Nende minutite jooksul tuli mul aga selline emo hoog peale, et karju appi. Hakkasin nii koledasti seal pisikeses inimestega täidetud ruumis nutta lahistama, et isegi surevad patsiendid kanderaamidel vaatasid mind haleda ja kaastundliku näoga. Üks maskiga tädi andis mulle taskurätti. Proovisin siis ennast kokku võtta. Isegi õnnestus.
Siis tuli arstitädi ja ma läksin tema kabinetti. Tema ei räägi inglise keelt. Okei, räägime siis Portugali oma. Seal kabinetis sain hakkama, sain aru, et vaja teha kopsu röntgen, kopsumahu uuring ja kolm vereproovi. Mõeldud, tehtud.
Läksin siis verd andma, tädil käed värisesid ja mul on väikesed veenid. Võite arvata milline seatapule lähedane pilt seal kujunes. Okei, liialdan natuke.
Järgmine. Kopsumahu uuring, või ma vähemalt arvan, et see oli see. Ega ma nii täpselt ka seda portugeli keelt ei mõista! See oli siis nii, et mind kamandati järgmisesse ooteruumi. Hapniku mask pandi näole ja teineots seinakülge. Nii ma siis istusin seal nagu rumal kanderaamide ja ratastoolide vahel, köhida ei julgenud ja kurgus sügeles. Peale umbes tunnist ootamist, tabas mind uus paanika. Nad on mu siia seinakülge ära unustanud!! Tahtsin jälle nutma hakata aga mõtlesin, et kurat, olen suur tüdruk ja suured tüdrukud nutavad ainult erijuhustel. Kogusin ennast. Ja väga huvitava fakti avastasin, ma olin seal ruumis ainuke inimene kes suutis ise liikuda. See muidugi tekitas minus piisava haletsuse hoo, et ma tahtsin jälle nutma hakata. Jõudsin ainult paar pisarat pisardada kui tuldi minujuurde.
Õde(mees) ütles mulle: "Are You Mari, Come with me!" Ainult noogutasin, sest kui oleks ühe sõna öelnud oleksin jälle nutma hakanud. Järgnesin talle röntgenisse. Röntgeni üksetaga oodates hakkasin nii kohutavalt ulguma jälle, ja need pisarad ei tahtnud kuidagi lõppeda. Mul oli nii kahju endast, nii kahju neist kõigist inimestest. Nii kahju sellest, et keegi minuga seal ei tegelenud ja minuga inglise keeles rääkida ei osanud ja kahju sellest, et ma üldse mingit tähelepanu nõuan kui olen samas ruumis umbes kümne inimesega kes on silmnähtavalt palju õnnetumas olukorras kui mina. Nutsin terve maailma valu ja haiguse pärast. Ma isegi ei proovinud ennast tagasi hoida ega lohutada enam, see oleks liialt energiat kulutanud. Lihtsalt toetasin selga vastu seina ja nutsin.
Siis tuli see isane õde, patsutas mulle õlale ja ütles: "Palun ära nuta, kõik saab korda. Sa saad varsti terveks!" Siis ma vaatasin talle otsa ja mu pilk vist ehmatas teda, igatahes ta võttis käe mu õlalt ja astus sammu tagasi. Samal hetkel kui ta mulle need sõnad ütles käis mu peast läbi korraga miljon küsimust millest ma ei olnud võimeline ühtegi verbaalselt vormistama. Midagi sellist: "Kas mul ongi mingi räme haigus või?", "Kas juba on selge või?" "Ma surengi Portugalis maha või?" jne. See on vist tõsi, et alati ei ole sõnu vajagi. Mõnikord piisab pilgust.
"Come with me." Muidugi läksin, ega palju varjante ei olnud. Sain röntgeni ka tehtud.
Kell 17.30 olin tagasi Pacis kolme karbi rohtude ja teadmisega, et olen ikkagi lihtsalt külmetunud.

Kui ma portugali keele tunnis ei käinud

Eilsest arstil käigust niipalju, et arstiabi on sama s*itt kui Eestis ja nagu kuulsin ka mujal Euroopas. Columbias pidi parem olema!
Üks tädi lihtsalt otsustas suures rohelises ooteruumis pildi kotti visata.
Aga nagu ikka Portugalis, kõigil on aega küll ja jääb üle ka!!
Hiljem kui minu kord oli sonjoora doktori jutule minna lebas see sama tädi kanderaamiga koridoris..
Õnneks sain teada, et ma olen terve kuid natukene külmetunud.

Veits EMO!!!

Kuulge teate mis, mul jumala sitt tuju hetkel ja tahtmine üldse midagi teha puudub (trabalha para casa ootab).
Jaaa, me võitsime mingi orienteerumis mängu parima kostüümi auhinna (see ei päästa päeva!) Okei, hea tiim oli.. Tänud M, sest tu falas portguése! Ja tänud Poola M, Sa oled lihtsalt supper pliks! Aga Sina P, Sa oledki selline nagu ma arvasin. Tühi!!!!!!

Ja tegelikult ma ei viitsi siia ka enam midagi lisada ja lähen retsin parem oma kätt või midagi!