Üks ehk homme hommikul kell viis.

Homme hommikul seon ma oma ketsipaelad ja lähen lennujaama. Ja kell on siis vaevu viis hommikul.
Kui mulle antaks valida kas ära minna nüüd või nüüd. Siis ma ei läheks nüüd. Sest just nüüd hakkab siin kõik justkui jooksma. Aga ma lähen ära nüüd, sest keegi ei anna mulle enam valida kas minna nüüd või nüüd. Homme lähen. Homme hommikul kell 6.45 lendab lennuk minema. Minema Amsterdami.
Esimest korda saan ma lennukiga lennata ja esimest korda näen ma maailma. Ja esimest korda lähen ma nii kaugele oma kallistest ja esimest korda lähen ma nii kauaks kaugele oma kallistest.
See eesmärk miks ma ära lähen on kuidagi meelest maas, ma nagu ei saa aru miks ma minema lähen.. "Mari, Sa lähed õppima!"
Ja nüüd ma siin, oma Kodus (Haibas) üritan kõike oma mällu salvestada. Vist tunnen, et võin isegi igatsema hakata seda tuba, korterit, maja, küla.. Jah, võibolla ma peangi ära minema, et õppida hindama Seda Kodu. Ma ei ole juba aastaid Seda hinnata osanud. Väga sentimentaalne minust ju!
Ja homme peale kümne tunnist reisimist (millest neli on passimine Amsterdami lennujaamas) seon ma oma ketsipaelad lahti Lissabonis. Veedan Lissaboni öö.

2

Mõnikord me lihtsalt oleme kurvemad kui teinekord.

Katsejänes: Veepäev!

Põhjuseks, miks otsustasin paastupäeva läbi viia, on kui aus olla ainult see, et tahan teada kas pean vastu. Noh, ja nii palju on räägitud ju selle kasust organismile, viib mürke välja jne. Et kasulikkuses päris kindel olla valisn katse päevaks kaduneljapäeva. Mis sellel päeval läheb ei tule enam tagasi.

Enne tähtsat veepäeva otsustasin korralikult ettevalmistuda, et mitte vajaliku (vee siis) puudumise pärast asi katki ei jääks. (Olgu ka sulgudes öeldud, et ma olen ka enne proovinud sellist nö. puhastuspäeva teha, aga kunagi ei ole veel õnnestunud.) Entusiasm oli seekord meeletu!
Niisiis, ettevalmistuseks varusin endale vett. Gaasiga ja gaasita. Maitsega ja maitseta.

Menüü oli rikkalik:
• Bonaqua (still)
• Viva Fresh (lime)
• Rasa (original)
• Kaalujälgijate vesi (vaarika)

Arvan esialgu, et aitab äkki. Kõik pudelid on 1,5 liitrised, kokku 6 liitrit vett. Muide mul ei ole aimugi mis hulgal oleks nominaalne vett lahmida. Kohutav. Ma ei ole ka selles kindel kas tohin endale nii laialdast menüüd tegelikult lubada aga no olgu. Las olla. Kahjuks ei saanud uurida ka kuskilt, sest Elioni inimesed on väga sõnapidajad ja nende neli tööpäeva kestab kaks nädalat. Vaesekesed!!

Kui hommikul ülesse ärkasin ja poolunisena kööki tuterdasin lülitas käsi automaatselt veekeetja sisse ja haaras kohvitassi. Isegi kohvipuru tõstsin tassipõhja ära. Siis tekkis mõttelünk. „Veepäev!!” Ja ma jõudsin juba enda peale vihastada, et miks just täna pidin ma lubama sellega alustada. „Aga okei, saan hakkama.” Kordineerisin kiiresti oma tegevused ümber, kohvitassi asemel valisin klaasi (eriti suure, Saku kleepsudega, sest kõht oli eriti tühi ja tuju närb) ja kohvi asemel VEE.
Kallasin välja Viva Freshi (mõnna laimi maitsega). Hea vesi tõesti. Jõin januga terve klaasi tühjaks, see loputas justkui mu uneseguse paha tuju alla. Kallasin ka uue klaasi. Selle haarasin kaasa elutuppa, lülitasin teleka mängima ja vahtisin lolli näoga kuidas Santjago oma pruuti tunnistada ei taha. See oli väärt lonksu vett. Kõht korises. Ja kell hakkas alles pool üksteist saama. „Tõotab tulla raske päev!"
Kella kaheteistkümneni läks aeg kiiresti. Seebikate lainel. Ei saa ütlemata jätta, et Kodus ja Võõrsil on hullem kui CSI. Peale seebikaid otsustasin oma praktikaaruandega tegeleda, klaas vett seltsiks. Kõht korises pidevalt ja nõudis saamata jäänud hommiku- ja lõunasööki.
Kella viieks olin ma ära joonud juba peaaegu kolm liitrit vett. (Teiseks veeks avasin Rasa originali, gaasiga maitseta vee.) Mõtlesin juba, et neli tundi veel, siis ei ole imelik magama minna, saan piinast lahti vähemalt. Emme poetas, et tema on kuulnud, et kokku peab veepäeval jooma kolm liitrit vett. Aga ega ta ka täpselt ei mäleta. Ma ei muretse! Otsustasin, et joon nii palju kui tunnen, et organism vajab. Aga siis hakkasim mõtlema, et õhtupoole peaks ikka tagasi tõmbama, sest lähen muidu paiste ja ööesel ei saa magada kui pean tihti „kabinetti” külastama.
Mingil ajal enne kella üheksat panin koera rihma otsa ja läksin pikale jalutuskäigule. Hämmastav energia millest mu koer pakatas. Ja mina ka. Endalegi üllatuseks oli mul väga hea olla. Magu oli leppinud, et täna ei saa ta midagi seedida, tundsin ennast palju kergemana.. nõtkemana ja värske õhk oli nii mõnusalt kosutav.
Aga päev ei olnud veel läbi. Peale tunnist jalutuskäiku oleks üks võileib ära kulunud küll aga võtsin parem vett. Hahaahaa!! Avasin kaalujägijate vee, klõpsisin kõik kanalid läbi, ei midagi.. mis teha. Kell oli juba 22.30 ka. Kas ma tõesti pidasin vastu?! Jaaa! Aga kõige raskem oli veel ees. Uinumine. Kõht hakkas uuesti nõudma toitu ja tuju oli jälle närb.. Ja päev oli justkui raisatud.

Järgmine hommik oli ilus. Kohvi, võileib.. telekas. Mida veel tahta!? Mitte midagi!! Külmikus irvitasid poolik Kaalujälgijate vesi ja avamata Bonaqua Still. Ma irvitasin vastu, sulgesin külmiku ukse ja olin rahul. „Mis kaduneljapäeval läheb ei tule enam kunagi tagasi... aga mis sel päeval tuleb, mis sellega juhtub?” :)

In love with... rehab!?

Nüüd ma kirjutan oma lemmik lauljast (kõlab jube pubelt eks)! Aga jah, laulud nagu Rehab, Fuck Me Pumps!, Me and Mr. Jones, Addicted ja You Know Im No Good (ja neid lugusid on veel) on mu vaieldamatud lemmikud! (Laulusõnu siit) "Daamid ja Härrad, saage tuttavaks- Amy Winehouse"

Ma vist ei üllata kedagi kui ütlen, et kahjuks ei ole Amyke viimasel ajal oma geniaalsuse ja ülima musikaalsusega ajakirjade, ajalehtede esikaantel. Pigem hoitakse silma peal kõigel halval ja veel halvemal mis Teda saadab (narkootikumid, kehakaal, räpane lahutus, alkoholism, probleemid St. Lucia saarel).

Mulle aga tähendab Winehouse midagi. Ta on kuidagi sügav ja väga isemoodi. Teps mitte ei ole keegi selline nagu tema. Kõik temas ja tema muusikas. Jah, esimesena muusika ja lüürika, teisena aga tema olek ja välimus (soeng, meik, tatoveeringud, riided). Ja kui ma nüüd ausalt ütlen, meeldib mulle ka see, et ta paljudele ei meeldi. Ja, et ta on nagu üks suur hunnik õnnetust. (ärge valesti aru saage, palun).

Jah, ja ei ole häbi öelda, et meeldib ja kahju on ka. Ja kahju on ka neist, kes kasutavad temast rääkides väljendeid nagu: inimsaast, elukas, rõvedik, narkar jnejne. Jah, ta võiks teoreetiliselt olla ju ka korralik, naeratada, meeldida, teha trenni, adopteerida, pidada dieeti.. rääkida seda, mida kõik kuulda tahavad.. Kui ta ei oleks nii paheline, kas see oleks ikka see sama Amy Winehouse ja kas See muusika oleks just see?!

Muusika, muusika, muusika.. Muusika on üks oluline osa mu pikkadel, üksildastel jalutuskäikudel ja bussisõitudel. Ja kuna minu sissekanne on Amy Winohousest siis ma arvan, et see ei ole üllatus, et mu mp3´es on just selle naise muusika (muidugi ka Nirvana ja Radiohead).

Nii nii, enam ei ole midagi teha.. lasen mõne tatoo juurde, natuke värvi, soengut ja VOILAA (natuke õpetusi siit ja siit)!!

Kosmosest ju ikkagi !

Käsitööring.

oi-oi

Täna siis olemine veits hapu.
Juhtus hommikuni. Ei tahaks öelda nagu ikka, aga viisakas oleks enda vastu aus olla.
Ja nagu ikka hommikuti, proovides pead padjalt tõsta, kerkib peavaluga kõrvu selge küsimus: MIKS OMETI?? Just, miks ometi kui ma olin kahe vahel- kas olla rool või ka lainel.
Ja valida ei olnud raske.
Ja see meenutab mulle miks ma kaua juba joonud ei ole (enne eilset noh, viimati Jaanipäeval).
Ja teadmiseks, mul ei ole ostetud juuksed. Mu enda omad, veidi villased.
Ja UBI saatis juba uue kirja, et tra loll olen või miks ma juba ei saada neile millal sinna jõuan ja pilti endast.
Ja ma ei saatnud ikka (homme saadan).
Ja K kükitab metsas ju ikka.
Ja ilm on liiga ilus, et toas passida.
Ja Vanaemal on herned valmis (aga ma olen linnas).
Ja õhtul lähen D last hoidma.
Ja E ütles eile, et nägi mind hiljuti telekas.
Ja R on täna sünnipäevalaps.
Ja mul on ainult 12 päeva Eestis.
Ja ma ostsin kohvri(ratastega ja vägeva ikka).
Ja mu Ingel valutab.
Ja H.

Karvapallid ja siledamad

Loomad, loomad, loomad..
Ma üritasin (mul on väga räige loome kriis) siia kirjutada sellist ilusat juttu sellest kui väga mulle meeldib käia sellel lehel vaatamas pilte loomadest. Pildid räägivad õnneks enda eest ja ei vajagi erilisi kommentaare.. aga jah, loomad oma siira oleku ja instinktuaalse käitumisega on mind alati väga võlunud. Minu erilised lemmikud on sisalikupoisid ja kiisumiisulised.. Ja muidugi suur au fotograafidele.

Väike valik siis..

Domino

Mängufilm: Domino (Domino, USA/ Prantsusmaa 2005)
Põnevusmärul miljonäritütar Dominost (Keira Knightley), kes loobub luksuslikust elustiilist ja hakkab pearahakütina kõige ohtlikumaid kurjategijaid jahtima. Ta leiab tööd endise vangi Mosbey (Mickey Rourke) agentuuris, aga Domino ei oska arvestada variandiga, et ühel hetkel pannakse tema enda pea eest terve varandus välja... R: Tony Scott Osades: Keira Knightley, Mickey Rourke, Mena Suvari



Eile kui jälle oli üks päev kus ma lihtsalt passisin. Telekas taustaks, nagu ikka peale seda kui keemilisest puhastusest antenni (riidepuu) saime. Ja telekast algas jälle üks mõttetu film.. vaatasin, nagu ikka poole silmaga. ja siis juba ühe, hiljem kahe silma ja huviga. Olin seal filmi sees.

See tekitas minus tõesti vahetuid tundeid. Veel palju oleks öelda, aga ma olen veel ilmselgelt liiga uimane ja täna ei tule väga loominguline päev vist.

muretu Mari

Ütlesin, et mul oleks vaja sellist varbasõrmust (varbasõrmus?! mida sõna juu!!) mis mu kaks varvast (suure ja jäegmise siis) kokku tõmbaks ja harjutaks neid koos olema. Siis selgus, et mul on järelikult liiga vähe muid asju mille pärast muretseda.. õnnelik olen! M.O.T.T



Ja käisime maailma ääres, seal kasvasid roosad lilled..

Ropp suu ja karvased jalad

Ropp suu ja karvased jalad ei käi enam ammu kokku. Selleks, et kasutada kõige räigemaid väljendeid oma emotsioonide, pahameele- ükskõik mille näitamiseks või kellegi kuhugi saatmiseks ei ole vaja enam olla voorimees, meremees... ega ei peagi olema mees. Nüüd võib olla kes tahes.
Ma üldse ei väida, et ma ise olen väga sileda sõnavaraga tüdruk. Ei, üldsegi mitte.. Mu lemmik "roppus" on tra (mitte t*ra)!! Okei, mõte on jah sama. See lipsab poolvägisi üle huulte kui miski rappa kisub. Luban endale ka neid kurikuulsaid mütoloogilisi elukaid, kes ei lubaks?!
Miks ma üldse sõna võtan siis? SEST, kui sa ARVAD, et oled räige mimm.. Raha nagu ratsahobusel teadagi mida. Sa oled viimaseni timmitud, kannad ainuld Dolcet ja Gabbanat, käekotis lõugab üleni roosasse riietatud (ilmselt isane) chiuaua (kelle nimi on ka üllatus-üllatus Dolce). Siis palun ära tule mulle töö juurde (üldse avalikku kohta) ja karju üle müügisaali oma sõbrannale (kes on samasugune kloun): "Mine vittu, Keiu. Tule vaata kui kipa kott!" JA PUNKT!

Uduhobused

Mul on väga kaugest ajast, võis olla põhikooli keskpalik umbes, üks luuletus meeles. Ma enam ei tea kas see on sõna-sõnalt just täpselt mul peas. Aga peas ta on, mingis omas vormis.
Ma isegi ei tea kes selle autor on (au talle), mis selle nimi on ja miks see mul ikka meeles on. See kerge hirm, mis mu kujutlusvõime tööle paneb nüüd ja pani juba siis, vist...
Alati, kui ma seda luuletust oma peas kordan, kujutan sinna juurde hundi ulgu ja linnukese tsirrtsirri. Peab olema pime ja täiskuu, just sadanud ja vana koppel, seal koplis on vihma- ja kastemärjad valgesse kilesse mähitud heinapallid. Kopli ääres on kraav, kraavis on tohutul hulgal põldmarja vääte. Kopli ääres kasvavad suured puud ja seal kus silm enam ei seleta algab paks mets. Just seal loeksin mina seda luuletust... ja nii loen...

Hallide udude turjal
õhtu kohale toodi
Udud nüüd magavad lohkudes
väsinud hobuste moodi

Lähen ja märga luhta
metsani tallan raja
Silmis kätes ja südames
päikese punane kaja

Miks olid Haiba lapsed kord aastas lillad?

Just sügisel. (Ei olnud homoparaad) Hoopis arooniad olid valmis saanud!
Arooniatega sai kõike teha- nendega sai joonistada, neid sai loopida (teisete pihta ja niisama), nendega sai kivi lillaks värvida, neid sai nahkhiirtele visata, neid sai läbi putke varre tulistada, võis niisama teisi või ennast lillaks värvida, nendega sai jätta mulje verest, nendega sain ema närvi ajada, nende põõsastesse sai peituda ja neist üle hüpata, sai niisama rattaga sisse sõita ja võis ka kellegi teise kaasa tõmmata... või siis ainult tema lükata.. ja mõni vist isegi sõi neid! (Ainuke asjalik arooniapõõsas ragistaja, keda ma mäletan, oli Haiba I Vanaema, tema tegi neid vist sisse.)

Ja nüüd on see Pihlaka tee (Haiba sai tänavate nimed)?!
Aga AROONIAD??

"Mis on??" "Ei midagi!!"

Mitmed meeled.

Uskumatu kui palju hirmu, kurbust ja debiilsust võib ühe õhtuga kuulda ja näha. Ja kui seda peaks veel tundma. Kõike seda sitta kõrvalt vaadates/kuulates, peaks ma kõigevägevamale (juhul kui on selline elukas) tänulik olema oma rahu eest. Ja nagu fakk, kas saan sellest alles nüüd aru kui näen, et on keegi kelle nahka ei tahaks mitte mingil juhul pugeda. Kallis D, ALATI kui abi vajad!

Kartulid ja Madis Jürgen

Lugesin eile lõunaks jälle umbes kuu vanust Ekspressi. See on tavaline, et loen lehti mitu korda. Kuni keegi otsustab nad ära visata.
Selles Ekspressis oli artikkel mis mulle juba siis, kuu tagasi, väga muljet avaldas. Selle autoriks on Madis Jürgen ja räägib erinevatest kartulitest. "Kas poekartul kasvama ka läheb."
Ei, ma ei ole üldse aiandusfänn, vastupidi. Ma lausa vihkan kartulite külvamist, kõplamist, võtmist jne. (Okei, hernehirmutisi on meeldinud valmistada ja üles panna.) Lapsepõlves sai vist liiga palju aega vagude vahel veedetud ja villis käsi ravitud.
Kummaline, et mu lemmik on lugu nii igavast asjast nagu kartulid. Tegelikult on see vist ka muust, mitte ainult kartulitest! Natuke kõigest.
(Artikkel ise on siin)

Tallinn-Haapsalu-Tallinn

Eile kui ma H´ga maailma asju arutama hakkasin oli taevas juba pilve tõmmanud. Kell võis olla üheksa kanti. Või siis ühe kanti.
Me H´ga arutasime kõike mis oluline. Mõtlesime, et mis see ilu on. "Ilu on vaataja silmades." Neid inimesi kes on meie ümber pidevalt ja alati olnud me ei tavatse lahterdada ilusateks ja mitte väga ilusateks. Nad on sellised nagu nad on, oleme harjunud. Ja me isegi ei tule sellele, et hakata arutlema kas see inimene on ikka sellesmõttes ilus ja see ei ole ju isegi tähtis. No sellesmõttes ilus, et sisse ei vaata. Ainult korpus.

Järgmisel päeval ma läksin hambaarsti juurde otse teed ja jäin kümme minutit hiljaks.

Haapsallu jõudsime vara. Perega. Pere on tore. Kui ei pea kaua koos olema. Andeks, aga nii see on. Mulle piisas kahest päevast ja õnneks oli tore.
Rannas emme märkas, et mul on tatoveering. Küsis kaua püsib. Mina: "IGAVESTI." Ja see teema lõppes sama kiiresti kui algas.
Teele kohviku sees oli palju töömehi. Ja kui me välja läksime oli nende auto maja ees. Autos istus üks töömees kes sõi kodust karbiga võetud toitu. Ma nägin ta karbikeses pooleks lõigatud kanamuna ja kartuleid. Ma ei tea miks see pilt mulle nii hinge läks.

Haapsalust tagasi Tallinna sõitsin bussiga. Mis mulle tegelikult meeldib. Aga minu ees istus neeger koos vana naisega. Ja mind häiris, et ma ei saanud/osanud täpselt aimata kui vana see must mees oli. Ja bussis haises, vist peldik.

Bussijaamast istusin 17A linnaliini. Istusin esialgu. Siis seisin, sest mulle ei meeldi kui võõrad inimesed mulle vastu lähevad. Niisis seisin. Minu kõrvale seisis mees, kes oli ilmselgelt Old Spicega liialdanud. Ja ta ei olnud ka ilmselgelt täie mõistuse juures ja ma tundsin, et ta tahab mulle midagi öelda. Nii me siis seisime seal, kuni ta ütles mulle: "Täna on 3. juuli." Mina ütlesin, et jah ma olen sellega kursis. Tema läks maha Lillekülas ja mina varsti Koolimajas.

Nüüd olen rahulikult neli päeva tööl ja Eesti on rahvarõivais.

Perepäev.

Pere on tore ja tähtis. Käisime kinos ja burksi söömas ja riideid ostmas. Mida veel tahta. Loomaaeda muidugi! Aga nagu üks mu sõber I ütles: "Loomaaias haiseb!" Ja tal oli vist õigus.
Õhtul lähen Etstonian Airi kodukale. Oi-oi, kas tõesti reaalsus!?