Palat nr. 6

Eile hommikul ärkasin uksekella peale.
"Aga meil ei ole ju ukseklla!", ütlesin K´le kes oli arvan, et veel rohkem unes kui mina. Vähemalt tundus nii.
Alla jõudes vaatasin ikka igaksjuhuks ega keegi ei ole olematut uksekella kasutanud ja ei oota nüüd ukse avanemist.
Ei olnud kedagi. Aga heli oli ikka olemas.
Ja siis ma tegin väga unise avastuse.
"Meil on lauatelefon!!"

Eile õhtul rääkis K mulle midagi mis teda vaevas.
Ja see tegi mu kurvaks. Aga me rääkisime ja hiljem hakkas parem.
Ma loodan, et tal ka. Sest see oli eesmärk.

Hilem oli kõik hästi.
Ora Viva. Muud midagi.
Esialgu me kolmekesi. Mina, K ja M. Tequila Sunrise oli seltsiks.
Hiljem tuli rahvast juurde. Vaatasin ja imestasin. Palju rahvast. Erinevat rahvast. Musta, valget ja kollast.

Täna hommikul telefon helises. Otsisin seda.
Ei leidnud.
Kuulsin ainult, et helises.
Leidsin ja palusin tunnikese uneaega juurde. Sain.
Lõpuks kui me K´ga mingisugusel ajal ärkasime lõi reaalsus jalaga perse ja me hakkasime uuesti oma kohvreid pakkima. Et kolida PAC´i A tiiba, 0 korrusele, tuppa number 6.
"Miks?" "Sest kõik kardavad A-grippi nakatumist!!"
Nüüd ei tohi keegi mind vääriti mõista. Ei, me ei ole keegi haige. Aga see oli lihtsalt korraldus kõrgemalt.
Ja kes oleme meie, et vaielda.
"Niisiis pakkima!!"

Ja nüüd ma siis istun siin, oma uues toas. See on parem tuba. Suurem ja aken käib kinni ja lahti.
Ja jälle ripub Eesti lipp akna ees ja kolmandat korda kuu jooksul me sisustame tuba mõttega, et me elame siin pool aastat.

Ja üldse, kunagi ma lähen kosmonaudiks.