Otsustasime münti kasutades oma sihtkoha määrata. Porto.
Mulle tulemus ei meeldinud ja ma vabastasin mündi vastutusest. "Läheme Aveirosse!"
Neli tundi ja olimegi Aveiros.
Vahepeal ma suutsin oma ühe kõrvarõnga ära kaotada ja oma juustesse sellise pusa tekitada, et hirm tuli peale. Teised kutsusid seda hellitavalt Dead Puppy. "Armas!"
Aveiros suutsin õllest oma kõhu valutama juua. Ja isegi Tequila ei muutnud olukorda paremaks. Ja ka mitte halvemaks õnneks. Olukord oli muutumatu.
Õhtul tehtud suured plaanid varakult Portosse minna nurjusid. Krips-kraps pidime hops üleval olema kell kümme. Arvata on, et me ei olnud.
Mingisugusel ajal jõudsime Portosse. Red Bull Air Race oli vägev. Iseenesest vägev. Seal oli palju inimesi ja veel rohkem inimesi ja üldse nagu väga räigelt rahvast.
Meie peamine tegevus oli söögikoha otsimine, mis kõigile meeltmööda oleks. Sellist me ei leidnud.
Õhtul otsustasime Aveirosse tagasi sõita, sest Hostelis ööbimine oleks kulukamaks läinud(kokkuhoidlikud tudengid ikkagi ju). Niisis läksime Aveirosse. Mõtlesime, et teeks veel veits huumorit või midagi õhtul. Kõik läks kui iseenesest ja mitte kaua peale meie jõudmist "koju" valistses majas unevaikus. Enne ma sain veel teada, et üks patarei on 1.2V ja kõik said teada, et ma alati unustan tähtsaid asju.
Jällegi sai õhtul plaane tehtud, et äratus kell kümme. Nüüd suutsime enamvähem oma plaanidele alluda ja varsti peale ärkamist olime jälle rongijaamas. Läksime Espanhosse. Ookeani äärde. Ujuma. Päevitama. Ja muidugi tänavakaupmeestelt ilusaid asju ostma.
Vesi oli veel külmem ja veel soolasem kui ma oleks eales osanud arvata ja laine tahtis mu riided endaga kuhugi mujale kaasa võtta. Ma korjasin veel rohkem kive ja karpe kui ma üldse oleks arvanud, et viitsin tassida.
Seal tohutus rannas oma pisi-pisikese rätiku servapeal istudes mulle tundus, et see ei ole üldse mina. See oli mingi võõras tüdruk kes toetas oma jala terava äärega katkise merekarbi peale ja mul oli valus.
Õhtul tagasi Covilhãsse sõites me palju ei rääkinud. Ma ainult mõnikord küsisin M´ilt kas me hakkame juba kohale jõudma. Ja tema vastas iga kord rahulikult: "I have no clue."
Rahulik vaikus valitses bussis.
Võis olla kesköö või peale seda kui me lõpuks koju jõudsime. Tundus nii kodu. Nii hea oli jõuda ja takso võtta ja PAC´i sõita ja tuppa astuda ja head ööd soovida ja uinuda ja magada.
No comments:
Post a Comment