Viimastel nädalatel olen usinalt tegelnud oma karmavõla tasumisega ning ise mõelnud, et äkki varsti saab see asi üheepoole.
Ja just. Eile, kõpakõpa, Rüütli tänavalt Suur-Karja poole liikudes, peatas mind mu teel ebakindlalt kõnelev naine. "Neiu kas leidub natuke raha.." Pöörasin oma tüdinud pilgu ja nägin jässakat pisarais naist, koeraga.
Pikemalt mõtlemata otsisin oma mündid välja ja lugesin emalikud sõnad peale, kindluse mõttes vibutasin sõrme ka: "Vaata, et korale ka süüa ostad ja selle raha eest mitte tilkagi alkoholi!"
"Jumal õnnistagu teid, hea naine!"
Kolm eurot ja kakskümmend kaheksa senti on ju õnnistuse eest tühine summa.
Ma siis nüüd ootan ja olen rahul, et kogu oma paberraha, enne seda seika, panka panin.
Kallimat õnnistust ma endale hetkel lihtsalt lubada ei oleks saanud.
No comments:
Post a Comment