Eile oli nii ilus rahulik ja jahe õhtu. Kõigepealt rääkisin maailma kõige tähtsamatest asjadest H´ga, siis vaatasin maailma kõige tähtsamat seriaali (Dr. House), lõpuks läksin magama.
Olin juba jupike aega voodis oma mõtteid mõlgutanud ja arvasin, et K juba ammu magab. Üritasin ka magama jääda.
"Sul ka ei tule und?", alustas K lõpuks vestlust, sest ilmselgelt oli tema ka ainult üritanud magama jääda.
Järgnes vestlus väga kaootilistel teemadel (inimsuhted, lapsepõlv, sõbrad, unistused, igatsused, mälestused), natuke naeru (või natuke rohkem) ja lõpuks vaikus (pikk vaikus, liiga pikk vaikus).
Üks lause jäi kummitama (ma ei mäleta kas see oli enne magama minekut või magama minekute vahepeal). K: "Homme tõuseme varem ja joome siin kohvi. Ei taha koolis raha kulutada." Mari muidugi ju nõustus, kõigil on TÄPE!!
Hommikul ärkasin "Bad Boy's" laulu peale. Ei see ei ole K uus äratuse meloodia!! See oli Toomas. "Te kooli ei tulegi või?"
Ja uskuge, enam ei olnud raasugi und mu silmis.
Viisteist minutit. Pestud, riides ja kammitud (okei, valetan. Ma ei kammi oma juukseid kunagi ja K ka eriti mitte).
Ja juba me tuterdame mööda Covilhã lõbusaid ja meie uniste nägude üle irvitavaid mägesid ja treppe allapoole, UBI´sse. K´l olid isegi traktori jäljed veel sügavast unest näos.
Õnnelik lõpp ju, jõudsime kohale.
Ja ammu teada ju, et parem Hilja kui Salme!
R veits mossitas, et hilinesime aga mis teha. Elu on selline!
Ja loos on moraal ka.
No comments:
Post a Comment