Vallutades iseennast, päevad pole vennad ja õhtud ammugi mitte. Ikka on hommik õhtust targem ja käitub paremini, teab rokem.
Õhtu kannab tihti roosasid prille ja naerab eufooriliselt.
Või teisel juhul ootab, muretseb, igatseb (minu isiklik eilne õhtu).
Mõnikord oleks vaja natuke hommikut ka õhtusse.
Ja tihti nii juhtubki, aga mõnikord on vaja natuke rohkem õhtut hommikusse.
Alati oleks vaja midagi rohkem.
Ja alati on üks "asi" õnnest puudu.
Ja siiski, ma ei ole õnnetu.
Vastupidi.
No comments:
Post a Comment