Esimese asjana Portos oli vaja piletid välja printida. Tegime seda ja käisime igaksjuhuks H&M´ist ka läbi. Siis lennukasse ja viuh Paradiisisaarele.
Sinna jõudsime lugesime hoolega juhiseid mis Enrico ja Antongiulio olid meile andnud ja hakkasime Las Palmase kodu poole suunduma. Ise mõlgutasin mõtteid, et mai gaad, loodan et me kuhugi eriti imelikku kohta ennast sokutanud ei ole. Muidugi teadsime, et A on E parim sõber ja kuna E on äge(väikese kolksuga) siis peaks ka parim sõber ju enamvähem olema. Loogika värk. Liftiga üles, viiendale, sõites veel palvetasin mõtteis ja leppisime Kaijaga enne kokku, et kui hea ei ole siis laseme paari päeva pärast jalga.
Peale poolt tundi diivanil kössitamist ja ootamist, et poisid MEIE toa ära koristaksid haihtusid õnneks kõik kahtlused ja muud asjad. Pizarro 20 rahvas on supppeeer!!
Elanikeks seal kaks itaallast, marokolane ja prantslanna. Ühel itaalasel(A´l) oli külas teine itaallane Tiziano ja teisel itaallasel oli külas gf kes ka itaallane. Rahvast oli palju aga kõigil oli hea(ma vähemalt arvan). Ja lisasime oma ilusa eestlusega ka sinna niigi kirjusse seltskonda värvi. Sinist, musta ja valget.
Samal, saabumise, õhtul nägime toreda vabaõhu peo ära, korraliku rummi ja valju rahvaga. Tegime palju pilti ja olime niisama ägedad.
Teisel päeval oli Antongiulio meile plaanid valmis teinud ja autos kohad broneerinud, et minna suurele Erasmuse grillile. Väga tip-top ürka! Peale seda tiirutasime saarel natuke ringi ja õhtuks olime kõik nii laibad, et muud ei tunnistanud kui oma voodit/diivanit.
Kolmanda päeva hommikul tormasime ummisjalu randa, kaasa haarasime muuhulgas ka kreemi ja punaseks põlenud Tiziano. Käsutasime teda veel, et ikka korralikult kreemitaks, meie Kaijaga loomulikult arvasime, et ära ikka ei põle ja ilm ei ole ka ju nii soe(umbes 25C). Selle tulemusena ajan siiani nahka ja nüüd usun siiralt, et hele põhja neiu peab päikesekaitse kreemi usku olema. Peale peesitusi rannas ja punaste nägudega saatsime T Itaaliasse tagasi, tema aeg saarel oli ümber saanud. Sel õhtul tegime ka linnapeal väikese turismi tiiru ja nägime Kolumbuse maja. Õhtu sisustuseks oli Salsa, tumedad poisid ja kuumad rütmid!
Esmaspäeva päeval ei teinud midagi, shoppasime, sõime jäätist ja jõime coca-colat. Randa ei julgenud minna, mötsisime hoolega after sun´i ja õhtul ka ei teinud suurt midagi, vaatasime Peter Pan´i ja olime lihtsalt mõnnalt.
Teisipäval ajasime vara jalad alla ja suundusime lõunasse. Bussijuhil olid närvid läbi, lasi piipu umbes iga kümne minuti tagant, lõpuks olid mul närvid läbi aga muidu oli bussijuht tore, luges sõnad peale, et me ikka oma asju valvaks ja ütles ka, et vaadaku me, et viimasest bussist maha ei jää.
Lõunas veedetud tunnid olid enamasti kosutavad nii kehale kui hingele. Enamasti, sest meie targad ja sportlikud pliksid otsustasime ühest rannast teise jala minna. Iseenesest kena mõte aga teel nägime liiga palju kortsus ja paljast ihu- nimelt teele jäi nudistide rannaosa. Lehekülg anatoomia õpikust: "Mida teeb gravitatsioon eakate naistega"
Õhtul käisime mingisuguses kahtlases ööklubis strippi vaatamas. Lahja oli.
Kolmapäeval juba hakkasin pead vaevama hirmutavad mõtted. Ainult kaks päeva veel ja ongi kõik mälestus. Elu on selline.
Terve kolmapäeva vedelesime rannas ja nautisime kõigi meeltega kuuma liiva ja päikest, sekka külma ookeanivett ja jahedat tuult. Nohutan nüüd päris korralikult.
Õhtuks oli korraldatud international dinner. Tegime Jessicaga(prantslanna) krepesid- kartulit ja kiluleiba ei olnud käepärast.
Öö activity oli nightclub Heineken. Väga meeldis see õhtu uute sõprade ja vana sõbra Kaijaga.
Neljapäeval käisime rannas ja läksime SPA´sse, saunatasime ja ligunesime mineraal vees. Lõpuks teatas naisterahvas: "Me sulgeme viie minuti pärast!".
Õhtuks oli plaan minna Lõunasse karnevalile. Sinna me ei jõudnud, sest elutoa sohva oli liiga pehme ja silmalaud olid peale suurt spatamist rasked.
Reedel võtsime veel rannast viimase, temeratuur oli sel päeval 34C.
Kella kolmest hakkasime ennast tuldud teed tagasi liigutama. Tsau päikesele ja ookeanile ja kodule Pizarro tänaval! Õhtuks jõudsime vihmasesse Portosse Arda juurde. Vajusime peale natukest vestlust unne.
Kokkuvõttes oli see nädal täpselt see mida me sellelt reisilt ootasime. Rand, pidu, natuke turisti ja palju uusi nägusid.
No comments:
Post a Comment