EILC e. rohkem kui üks salakeel

Ühel hommikul, pühapäeva hommikul, koputas C Ungarist meie uksele ja palus abi. "Why not!" Krabasieme Läti A ka kaasa. Abi point seisnes selles, et esiteks pidid kõik (niipalju kui meid tol hetkel kodus oli) ütlema Ungari keeles "Palju õnne sünnipäevaks, Annikö!". No seda ma enam ei mäleta kuidas see kirjapilt oli aga jah, ära tegime. Teiseks pidid kõik oma keeles õnne soovima (sellest lisasin allapoole video). Ja kõige pointim point oli see, et C õel oli sünnipäev ja see on ju nii äge kingitus!!

Selle hommikuse uksekoputuse tagajärg oli see, et ma hakkasin mõtlema kui palju keeli me siin, Covilhãs, räägime/kuuleme. Minu põhilised keeled on portugali-, inglise- ja eesti keel. Eesti keeles jauran, seletan ja laulan K, M ja T´ga. Inglise keeles kogu ülejäänud seltskonnaga ja portugali keeles koolis ja pisteliselt kõigiga kõigest rääkides. Porugali keeles tänamine, tervitamine ja tsautamine sai meil kohe harjumuseks. Pole ju raske: "Olá!" "Obrigada" "Bom dia" jne...

Hiljem, eile, kui ma vaatasin Meie õnnesoovist videot tekitas see nii hea tunde. Kõik keeled on nii erinevad, nii ägedad ja lahedad ja nii omased just neile, kes seda räägivad.. justkui igaühe oma salakeel.. ja ikka me saame nii üheselt ja ilusti suhelda, meile kõigile arusaadavas ja rahvusvahelises, inglise keeles (tulevikus loodetavasti kahes- inglise ja portugali). Muidugi kohati tuleb abiks võtta veel kaks väga levinud keelt: body language ja voice language.

Kahjuks, kahjuks ei õnnestunud mul videot lisada. Võibolla teinekord proovin uuesti.