Päevad on kaksikvennad

Kuidas ma mitte midagi kasulikku ei tee. Kool on läbi, suur osa inimesi on läinud, raha on otsas ja ma saaks kindlasti veel põhjuseid miks ma just teen seda mida teen, ühesõnaga miks ma mitte midagi ei tee.

Näide minu päevast:

Äratus jääb kella ühe ja poole kolme vahele, peamiselt sellepärast ärkan nii vara, sest selg on suurest magamisest haige, pissi häda on või on lihtsalt liiga palav, et üleval korrusel magada. Päeval on umbes 32C.
Peale seda joon kange või kaks tassi kohvi, istun arvuti taha. Vaatan inimesi feissbuukis ja orkutis, lülitan sisse skaibi ja mmsni. Räägin emmega lapsest ja ilmast, räägin õega veits ja mõne sõbraga vahetan ka paar sõna.

Kuskil kella kolme, poole nelja ajal lähme teeme Kaijaga süüa. Putru või suppi või salatit- midagi kerget. Sööme. Räägime koridoris inimestega juttu. Jätame hüvasti ja kirjutame Hiinakast ostetud Portugali lippudele häid soove ja nimesid. Lubame, et kohtume kunagi veel. Muidugi nüüd on ka see tegevus harvemaks jäänud, sest mõnikord on raske kedagi koridoris kohata. Liiga paljud on juba suunaga kodus..

Kuskil kella viiest on mul nii igav juba, et otsin endale tegevusi, näiteks vaatan juba kahekümne viiendat korda läbi, mis riided ma koju võtan ja mis siia jäävad või võtan kohvrist kõik asjad välja ja panen tagasi. Loen terve Elu24 läbi ja vaatan terve juutüübi läbi ja kuulan veel palju-palju myspaces Eesti mussi. Kirjutan natuke värsituid emosid luuletusi ja vahest kirjutan ka lihtsalt lugu oma Erasmusest. Otsin internetist söökide retsepte mida plaanin kindlasti kodus, oma perele ja sõpradele, teha.
Aga täna näiteks tegin endale Coca-cola purgist kaks käevõru.

Kella kaheksa ja kümne vahel(olenevalt hilisematest plaanidest) lähen ma jooksma. Üles mäkke, seal kaks korda kõige magusamat tõusu ja siis alla tagasi, ringile. Ring läheb ka alguses ülesmäge ja hiljem mõnna langus. Kuskil kakssada meetrit enne lõppu lähevad trepid üles mäkke. Need jooksen ka kaks korda läbi.
Ringil kohtan vanureid, joodikuid ja koeri. Paar koera on üritanud mind ka näksida, joodikud ja vanurid on juba nii klemmid, et vahest tahaks käppa visata. Kuulan Dagö mussi kui jooksen, kõik laulud on peas.

Siis tulen jooksmast. Toimetan ja pesen ja kasutan hästi palju kreeme, geele, vahendeid, sest mul on ainult üksteist päeva veel siin ja kuna ma koju neid potsikuid-nätsikuid kindlasti ei tassi siis on mõistlik nad ära kasutada.

Maandun uuesti arvuti taha. Kuulan muusikat nii, et naabrinaine Kolimbiast sulgeb oma toa ukse. Kaijale õnneks mu muss, tavaliselt Kings of Leon, Pearl Jam või Nirvana, istub.

Siis läheme teeme poistega süüa. Ai ei, vahepeal olen jälle terve facebooki läbi studeerinud. Siis sööme ja jutustame, vahest joome kohvi ka. Peseme nõusid. Siis on kell juba umbes üksteist.

Siis seame end valmis, keskööl läheme tavaliselt Jardimi või mujale kus on rahvast. Jutustame, naerame, teeme mõne dringi, pildistame, jutustame, vahetame kohta, teeme mõne dringi, naerame, jutustame, tervitame, saadame mõne koju, jutustame, naerame, lähme ise koju.

Tagasi koju tulen umbes kella kolme ajal.. no rohkem pluss kui miinus paar tundi. Klõps, magama.. ja algab otsast peale... kadestamis väärne elu, kas pole..