If You are a man, act like a man... not like You. Like a man.
Monday, June 28, 2010
Sunday, June 27, 2010
Päevad on kaksikvennad
Kuidas ma mitte midagi kasulikku ei tee. Kool on läbi, suur osa inimesi on läinud, raha on otsas ja ma saaks kindlasti veel põhjuseid miks ma just teen seda mida teen, ühesõnaga miks ma mitte midagi ei tee.
Näide minu päevast:
Äratus jääb kella ühe ja poole kolme vahele, peamiselt sellepärast ärkan nii vara, sest selg on suurest magamisest haige, pissi häda on või on lihtsalt liiga palav, et üleval korrusel magada. Päeval on umbes 32C.
Peale seda joon kange või kaks tassi kohvi, istun arvuti taha. Vaatan inimesi feissbuukis ja orkutis, lülitan sisse skaibi ja mmsni. Räägin emmega lapsest ja ilmast, räägin õega veits ja mõne sõbraga vahetan ka paar sõna.
Kuskil kella kolme, poole nelja ajal lähme teeme Kaijaga süüa. Putru või suppi või salatit- midagi kerget. Sööme. Räägime koridoris inimestega juttu. Jätame hüvasti ja kirjutame Hiinakast ostetud Portugali lippudele häid soove ja nimesid. Lubame, et kohtume kunagi veel. Muidugi nüüd on ka see tegevus harvemaks jäänud, sest mõnikord on raske kedagi koridoris kohata. Liiga paljud on juba suunaga kodus..
Kuskil kella viiest on mul nii igav juba, et otsin endale tegevusi, näiteks vaatan juba kahekümne viiendat korda läbi, mis riided ma koju võtan ja mis siia jäävad või võtan kohvrist kõik asjad välja ja panen tagasi. Loen terve Elu24 läbi ja vaatan terve juutüübi läbi ja kuulan veel palju-palju myspaces Eesti mussi. Kirjutan natuke värsituid emosid luuletusi ja vahest kirjutan ka lihtsalt lugu oma Erasmusest. Otsin internetist söökide retsepte mida plaanin kindlasti kodus, oma perele ja sõpradele, teha.
Aga täna näiteks tegin endale Coca-cola purgist kaks käevõru.
Kella kaheksa ja kümne vahel(olenevalt hilisematest plaanidest) lähen ma jooksma. Üles mäkke, seal kaks korda kõige magusamat tõusu ja siis alla tagasi, ringile. Ring läheb ka alguses ülesmäge ja hiljem mõnna langus. Kuskil kakssada meetrit enne lõppu lähevad trepid üles mäkke. Need jooksen ka kaks korda läbi.
Ringil kohtan vanureid, joodikuid ja koeri. Paar koera on üritanud mind ka näksida, joodikud ja vanurid on juba nii klemmid, et vahest tahaks käppa visata. Kuulan Dagö mussi kui jooksen, kõik laulud on peas.
Siis tulen jooksmast. Toimetan ja pesen ja kasutan hästi palju kreeme, geele, vahendeid, sest mul on ainult üksteist päeva veel siin ja kuna ma koju neid potsikuid-nätsikuid kindlasti ei tassi siis on mõistlik nad ära kasutada.
Maandun uuesti arvuti taha. Kuulan muusikat nii, et naabrinaine Kolimbiast sulgeb oma toa ukse. Kaijale õnneks mu muss, tavaliselt Kings of Leon, Pearl Jam või Nirvana, istub.
Siis läheme teeme poistega süüa. Ai ei, vahepeal olen jälle terve facebooki läbi studeerinud. Siis sööme ja jutustame, vahest joome kohvi ka. Peseme nõusid. Siis on kell juba umbes üksteist.
Siis seame end valmis, keskööl läheme tavaliselt Jardimi või mujale kus on rahvast. Jutustame, naerame, teeme mõne dringi, pildistame, jutustame, vahetame kohta, teeme mõne dringi, naerame, jutustame, tervitame, saadame mõne koju, jutustame, naerame, lähme ise koju.
Tagasi koju tulen umbes kella kolme ajal.. no rohkem pluss kui miinus paar tundi. Klõps, magama.. ja algab otsast peale... kadestamis väärne elu, kas pole..
Näide minu päevast:
Äratus jääb kella ühe ja poole kolme vahele, peamiselt sellepärast ärkan nii vara, sest selg on suurest magamisest haige, pissi häda on või on lihtsalt liiga palav, et üleval korrusel magada. Päeval on umbes 32C.
Peale seda joon kange või kaks tassi kohvi, istun arvuti taha. Vaatan inimesi feissbuukis ja orkutis, lülitan sisse skaibi ja mmsni. Räägin emmega lapsest ja ilmast, räägin õega veits ja mõne sõbraga vahetan ka paar sõna.
Kuskil kella kolme, poole nelja ajal lähme teeme Kaijaga süüa. Putru või suppi või salatit- midagi kerget. Sööme. Räägime koridoris inimestega juttu. Jätame hüvasti ja kirjutame Hiinakast ostetud Portugali lippudele häid soove ja nimesid. Lubame, et kohtume kunagi veel. Muidugi nüüd on ka see tegevus harvemaks jäänud, sest mõnikord on raske kedagi koridoris kohata. Liiga paljud on juba suunaga kodus..
Kuskil kella viiest on mul nii igav juba, et otsin endale tegevusi, näiteks vaatan juba kahekümne viiendat korda läbi, mis riided ma koju võtan ja mis siia jäävad või võtan kohvrist kõik asjad välja ja panen tagasi. Loen terve Elu24 läbi ja vaatan terve juutüübi läbi ja kuulan veel palju-palju myspaces Eesti mussi. Kirjutan natuke värsituid emosid luuletusi ja vahest kirjutan ka lihtsalt lugu oma Erasmusest. Otsin internetist söökide retsepte mida plaanin kindlasti kodus, oma perele ja sõpradele, teha.
Aga täna näiteks tegin endale Coca-cola purgist kaks käevõru.
Kella kaheksa ja kümne vahel(olenevalt hilisematest plaanidest) lähen ma jooksma. Üles mäkke, seal kaks korda kõige magusamat tõusu ja siis alla tagasi, ringile. Ring läheb ka alguses ülesmäge ja hiljem mõnna langus. Kuskil kakssada meetrit enne lõppu lähevad trepid üles mäkke. Need jooksen ka kaks korda läbi.
Ringil kohtan vanureid, joodikuid ja koeri. Paar koera on üritanud mind ka näksida, joodikud ja vanurid on juba nii klemmid, et vahest tahaks käppa visata. Kuulan Dagö mussi kui jooksen, kõik laulud on peas.
Siis tulen jooksmast. Toimetan ja pesen ja kasutan hästi palju kreeme, geele, vahendeid, sest mul on ainult üksteist päeva veel siin ja kuna ma koju neid potsikuid-nätsikuid kindlasti ei tassi siis on mõistlik nad ära kasutada.Maandun uuesti arvuti taha. Kuulan muusikat nii, et naabrinaine Kolimbiast sulgeb oma toa ukse. Kaijale õnneks mu muss, tavaliselt Kings of Leon, Pearl Jam või Nirvana, istub.
Siis läheme teeme poistega süüa. Ai ei, vahepeal olen jälle terve facebooki läbi studeerinud. Siis sööme ja jutustame, vahest joome kohvi ka. Peseme nõusid. Siis on kell juba umbes üksteist.
Siis seame end valmis, keskööl läheme tavaliselt Jardimi või mujale kus on rahvast. Jutustame, naerame, teeme mõne dringi, pildistame, jutustame, vahetame kohta, teeme mõne dringi, naerame, jutustame, tervitame, saadame mõne koju, jutustame, naerame, lähme ise koju.
Tagasi koju tulen umbes kella kolme ajal.. no rohkem pluss kui miinus paar tundi. Klõps, magama.. ja algab otsast peale... kadestamis väärne elu, kas pole..
Saturday, June 26, 2010
Adorable commercials of Coca-cola
Coca-Cola remains emblematic of the best and worst of America and Western civilization. The history of Coca-Cola is the often funny story of a group of men obsessed with putting a trivial soft drink "within an arm's reach of desire." But at the same time, it is a microcosm of American history. Coca-Cola grew up with the country, shaping and shaped by the times. The drink not only helped to alter consumption patterns, but attitudes toward leisure, work, advertising, sex, family life, and patriotism.
MARK PENDERGRAST, For God, Country, and Coca Cola
MARK PENDERGRAST, For God, Country, and Coca Cola
Alice In Chains - Love, Hate, Love
Tüübid on 8.07 Lissabonis.. mu lennuk läheb liiga vara.. hommikul.
Friday, June 25, 2010
No näita, raisk!
Jalutasime Kaijaga vaikselt Artbarost kodupoole. Oli vaikne, soe ja ilus suveöö, tee ei olnud pikk ja nautisin seda jalutuskäiku läbi magava linna.
Teel möödusime neljast noormehest, kes hakkasid arutama(Portugali keeles) kust me küll võiksime pärit olla. Sealt tuli veel igasugust mula ja jama, lõpuks läks päris koledaks ära ning seejärel tegi üks noormes julge ettepaneku, muidugi aimamata, et me nende Portugali keelsetest rõvedustest ka aru saame: "Kuulge, tahate ma näitan oma m***i?"
Viimase küsimusega viskas mul lõplikult kaane pealt ära. Keerasi ringi, viipasin Kaija toeks ja peatasime tüübid. Palusime(üle keskmise lärmakalt) lahkel noormehel oma meheuhkust jagada, kui viimasel nii tohutu soov enesepaljastusele on.
Sellepeale ehmatasid muidugi need idikad ära, enam ei tulnud ühtegi piuksu üheski keeles, ükski ei olnud enam piisavalt kõva kutt.
Sel hetkel nad ei uskunud vist ise ka, et neil nokud püksis on.
Teel möödusime neljast noormehest, kes hakkasid arutama(Portugali keeles) kust me küll võiksime pärit olla. Sealt tuli veel igasugust mula ja jama, lõpuks läks päris koledaks ära ning seejärel tegi üks noormes julge ettepaneku, muidugi aimamata, et me nende Portugali keelsetest rõvedustest ka aru saame: "Kuulge, tahate ma näitan oma m***i?"
Viimase küsimusega viskas mul lõplikult kaane pealt ära. Keerasi ringi, viipasin Kaija toeks ja peatasime tüübid. Palusime(üle keskmise lärmakalt) lahkel noormehel oma meheuhkust jagada, kui viimasel nii tohutu soov enesepaljastusele on.
Sellepeale ehmatasid muidugi need idikad ära, enam ei tulnud ühtegi piuksu üheski keeles, ükski ei olnud enam piisavalt kõva kutt.
Sel hetkel nad ei uskunud vist ise ka, et neil nokud püksis on.
Thursday, June 24, 2010
Päev basseini ääres
Eile bassu ääres, mõnusalt aega veetes, leidsin ma ammu kadunud iseenda ülesse- enda oskuse nautida hetke ja elul ettemängitud viibimist.
Eilne päev algas, kella kaheajal, pärastlõunal. Kiire kohvilonks ja jogurt kosutuseks.
Rätid, kreemid, ajakirjad ja muu vajalik kotti jaranda piscina äärde!!
Helesinine bassuvesi, kenad vetelpäästjad, jäätis, kookoselõhnaga päevitusõli, head ajakirjad nagu Vogue ja Elle, rõõmsad sõbrad, ilusad inimesed, vesiaeroobika, päike, mitte ühtegi pilve, suurepärane vaade mägedele...
Ma isegi korraks unustasin, et ma olen oma viimaste rahade eest surviveida prooviv tütarlaps... ja hea oli.
Eilne päev algas, kella kaheajal, pärastlõunal. Kiire kohvilonks ja jogurt kosutuseks.
Rätid, kreemid, ajakirjad ja muu vajalik kotti ja
Helesinine bassuvesi, kenad vetelpäästjad, jäätis, kookoselõhnaga päevitusõli, head ajakirjad nagu Vogue ja Elle, rõõmsad sõbrad, ilusad inimesed, vesiaeroobika, päike, mitte ühtegi pilve, suurepärane vaade mägedele...
Ma isegi korraks unustasin, et ma olen oma viimaste rahade eest surviveida prooviv tütarlaps... ja hea oli.
Tuesday, June 22, 2010
Pani mõtlema, Couch Surfingust
Lugesin paar päeva tagasi ühte blogiposti, teemaks oli Couch Surfing ja selle vahendusel enda magatamine. Oli mingisugune ilusate bitchide blogi, päeva loetumateski jupike aega(blog.tr).
Jah, see pani ming mõtlema, sest olen ise Couch Surfingu tihe kasutaja. Täiesti raha kokkuhoiu ja SÕPRUSsuhete loomise eesmärgil. Kui Eestisse maha saan on plaanis ka oma sofa listi panna ja maailmarändureid vastu võtta.
Mõtlesin, lugedes kuidas keegi mitte diivanit vaidkeppi meest otsib:
Jah, see pani ming mõtlema, sest olen ise Couch Surfingu tihe kasutaja. Täiesti raha kokkuhoiu ja SÕPRUSsuhete loomise eesmärgil. Kui Eestisse maha saan on plaanis ka oma sofa listi panna ja maailmarändureid vastu võtta.
Mõtlesin, lugedes kuidas keegi mitte diivanit vaid
- äkki keegi on mind ööbima võtnud, sest arvab et ma otsin öömaja pluss meest.
- et keegi võib tahta minu koju ööbima tulla, sest arvab, et ma pakun teenuseid.
***
Tänaval läksin
ma üksi
koos teistega
tema
ei enam ma mõelnud
et äkki ta elab
Kohtasin mehi ja naisi
üksikuid hingi
ja teiste hulgas teda
üht ilusat tüdrukut
kaksi ta tuli
ta pilgust ma lugesin
vahetust aimasin
poisist kes temaga üldse ei hoolinud
Vahest ei aimanud enam
mis temaga ühte on heitnud
Ei hinnanud siniseid silmi
ja hinge nii kirjut ei hõlmanud
Lõputust pilgust ma üldse ei soovinud
näha neid siniseid plekke
ta hõlmaall peidus on süda
Õnnest tal puudu vaid miski,
mis inimene üldse teab
ja oskab hinnata?
(Madeira 2010)
ma üksi
koos teistega
tema
ei enam ma mõelnud
et äkki ta elab
Kohtasin mehi ja naisi
üksikuid hingi
ja teiste hulgas teda
üht ilusat tüdrukut
kaksi ta tuli
ta pilgust ma lugesin
vahetust aimasin
poisist kes temaga üldse ei hoolinud
Vahest ei aimanud enam
mis temaga ühte on heitnud
Ei hinnanud siniseid silmi
ja hinge nii kirjut ei hõlmanud
Lõputust pilgust ma üldse ei soovinud
näha neid siniseid plekke
ta hõlmaall peidus on süda
Õnnest tal puudu vaid miski,
mis inimene üldse teab
ja oskab hinnata?
(Madeira 2010)
Monday, June 21, 2010
7:0
Ja jalgpallist niipalju, et päris vahva.. POR-TU-GAAAAL!!!!
(Ootan juba põnevusega Brasiilia- Portugali mängu.)
Tädi Sirje ja Reine
Minu kallistele kaksiku tähtkujus sündinutele- tädile ja Reinele.
Nii kallid ja haruldased inimesed olete... mõistate, oskate aidata ja avastada maailma just seda poolt, mis on värviline ja lootust täis! Olete olnud alati mu kõrval, kuulanud ja andnud nõu! Äitähh, et te mul olemas olete!
Ps. Varsti peaksid postituvid ka jõudma!
Palju-palju õnne sünnipäevaks!!
Nii kallid ja haruldased inimesed olete... mõistate, oskate aidata ja avastada maailma just seda poolt, mis on värviline ja lootust täis! Olete olnud alati mu kõrval, kuulanud ja andnud nõu! Äitähh, et te mul olemas olete!
Ps. Varsti peaksid postituvid ka jõudma!
Palju-palju õnne sünnipäevaks!!
Sunday, June 20, 2010
Let me fly, let me cry
Täna ta läks, vaid vesine suudlus
mu põsele põrkus ja uuesti valus
Ta külmale põsele, olles nii tugev
ma kiiruga edu vaid soovisin.
Bipolaarsuse* diagnoos
Eile tegime Kaijaga kerged tiirud linnapeal, käimas on kind of Jaanipäev, mitmendat päeva juba. Läksime võtsime taca punast veini.
Tunnike, kaks jalutasime ja suundusime tagasi koju, kohtsasime tuttavaid oma teel. Me läksime pizzasse. Väike pizza ja coca-cola. "Äitähh!"
Kell võis siis juba olla umbes kaks või kolm, kui hakkasin ühe hea sõbraga skypes rääkima. Rääkisime niisama võrkpallist, elust, koolist, sex and the cityst jne.
Rääkisime väga kaootilistel teemadel ja järsku tahtis tema teemat vahetada ja ütles, et on ammu tahtnud mulle midagi öelda. Mul oli korra hirmus.
Aga siis hakkas tulema midagi sellist: tead mul on üks sõbranna, kellega olime päris lähedased ja ta meenutab mulle Sind.
Kuula ma räägin Sulle ühe loo: Ta oli ühel päeval üks inimene ja teisel päeval teine ja neil kahel inimesel ei olnud midagi ühist. Jaa, ta oli kaa natuke segaduses ja mõnikord ärevus hoogudega.
Siitpeale hakkasin ma vahele torkama küsimust: "What You want to tell me??"
Edasi: Aga ta läks arsti juurde ja nüüd on tal parem. Ta sai bipolaarsuse diagnoosi ja rääkisin temaga hiljutu, rohud aitavad. Mõtle mu jutu peale, tõsiselt!!
Mina: Mis ajast IT tudengid psühhiaatri kvalifikatsiooni omandavad??
Mulle jätkus mõtlemist terveks ööks.
Hommikul rääkisin Kaijale loo ära ja Kaija ütles: "Ära üldse muretse, meil kõigil esineb bipolaarsust."
Ehk prozac niipea mu menüüsse ei satu!!
*Bipolar disorder or manic-depressive disorder (also referred to as bipolar affective disorder or manic depression) is a psychiatric diagnosis that describes a category of mood disorders defined by the presence of one or more episodes of abnormally elevated energy levels, cognition, and mood and one or more depressive episodes.
Tunnike, kaks jalutasime ja suundusime tagasi koju, kohtsasime tuttavaid oma teel. Me läksime pizzasse. Väike pizza ja coca-cola. "Äitähh!"
Kell võis siis juba olla umbes kaks või kolm, kui hakkasin ühe hea sõbraga skypes rääkima. Rääkisime niisama võrkpallist, elust, koolist, sex and the cityst jne.
Rääkisime väga kaootilistel teemadel ja järsku tahtis tema teemat vahetada ja ütles, et on ammu tahtnud mulle midagi öelda. Mul oli korra hirmus.
Aga siis hakkas tulema midagi sellist: tead mul on üks sõbranna, kellega olime päris lähedased ja ta meenutab mulle Sind.
Kuula ma räägin Sulle ühe loo: Ta oli ühel päeval üks inimene ja teisel päeval teine ja neil kahel inimesel ei olnud midagi ühist. Jaa, ta oli kaa natuke segaduses ja mõnikord ärevus hoogudega.
Siitpeale hakkasin ma vahele torkama küsimust: "What You want to tell me??"
Edasi: Aga ta läks arsti juurde ja nüüd on tal parem. Ta sai bipolaarsuse diagnoosi ja rääkisin temaga hiljutu, rohud aitavad. Mõtle mu jutu peale, tõsiselt!!
Mina: Mis ajast IT tudengid psühhiaatri kvalifikatsiooni omandavad??
Mulle jätkus mõtlemist terveks ööks.
Hommikul rääkisin Kaijale loo ära ja Kaija ütles: "Ära üldse muretse, meil kõigil esineb bipolaarsust."
Ehk prozac niipea mu menüüsse ei satu!!
*Bipolar disorder or manic-depressive disorder (also referred to as bipolar affective disorder or manic depression) is a psychiatric diagnosis that describes a category of mood disorders defined by the presence of one or more episodes of abnormally elevated energy levels, cognition, and mood and one or more depressive episodes.
Saturday, June 19, 2010
Friday, June 18, 2010
***
Rahvaste mõte jääb kõlama õhku
Peale ühe on keegi siin veel
Kui joome ja õhtuti läheme põhku
Siis kohtame teisi omaenese teel
Ja lõputut vaikust me näha ei saa
Sest rahvaste mõte on kõlamas õhus
Lõpuks ka omaks on võõras maa
Ja tunne et olengi kodus
Peale ühe on keegi siin veel
Kui joome ja õhtuti läheme põhku
Siis kohtame teisi omaenese teel
Ja lõputut vaikust me näha ei saa
Sest rahvaste mõte on kõlamas õhus
Lõpuks ka omaks on võõras maa
Ja tunne et olengi kodus
Thursday, June 17, 2010
Blood Diamond (2006)
Sierra Leone, 1999
Civil war rages for control of the diamond fields.
Thousands have died and millions have become refugees.
None of whom has ever seen a diamond.
Solomon Vandy: I understand White people want our diamonds, yes. But how can my own people do this to each other?
Maddy Bowen: The people back home wouldn't buy a ring if they knew it cost someone else their hand.
Ajal kui sõbrad Artbaros Ananassist magusaid drinke mekivad vaatasime meie Kaitsiga seda filmi. Nagu Kaija ütles: "Mulle meeldib vahelduseks selliseid filme vaadata. Paneb mõtlema, mis mujal toimub..." Ja kõige hirmutavam fakt, selle mõtte tõestuseks, selgus filmi lõpus, siiani tegutseb Aafrikas ligi 200.000 lapssõdurit. Paneb mõtlema küll, mis maailmas toimub?!
Civil war rages for control of the diamond fields.
Thousands have died and millions have become refugees.
None of whom has ever seen a diamond.
Solomon Vandy: I understand White people want our diamonds, yes. But how can my own people do this to each other?
Maddy Bowen: The people back home wouldn't buy a ring if they knew it cost someone else their hand.
Ajal kui sõbrad Artbaros Ananassist magusaid drinke mekivad vaatasime meie Kaitsiga seda filmi. Nagu Kaija ütles: "Mulle meeldib vahelduseks selliseid filme vaadata. Paneb mõtlema, mis mujal toimub..." Ja kõige hirmutavam fakt, selle mõtte tõestuseks, selgus filmi lõpus, siiani tegutseb Aafrikas ligi 200.000 lapssõdurit. Paneb mõtlema küll, mis maailmas toimub?!
Nightclubbing
Eile õhtul tuunisime end Kaijaga ära ja läksime salaja Chemistry Ladies Nightile. Salaja, sest lootsime rahus ja vaikuses oma Eesti keelt rääkida ja niisama ilusad olla.
Niisiis, kui tuunimiseks läks sattusin hoogu, tavaliselt panen natuke puudrit, natuke pärleid, natuke kulmu ja natuke ripsmeid. Sest face off on alati tüütum kui face on!
Eilse hooga aga sai päris korralikult puudrit, no ikka varjame rannas ühel küljel, magamise tagajärjel, tekkinud ebakorrapärase päevituse ära. Siis sai juba päikesekest ka põskedele mitte natukene vaid ikka omajagu.
Isegi nii, et kui olime Chemi jõudnud ja suurele mustale poisile põsemusid beijinhod andnud nägin silmanurast, et ta põsed sätendavad ilusti.
Ja siis juba arvasin, et kui meikimiseks läks siis ikka korralikult. Laule natuke heledat ja tumesinise pliiatsi triibud. Kulmudele ka ilus vorm, huultele vaseliin ja olemas! Tegelikult tundsin end sellise maigi kihiall natuke ebakindlalt ja tundus et kui pisemgi tuuleiil tuleb puhub see mu näost viimsegi raasu minema. Aga hiljem sain teada, et ilus oli. Mul lööki oli. Räigelt.
Kui Chemistry uksetaha jõudsime kohtusime Rumeenlase ja nelja Poolakaga aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas mul lööki oli.
Esimesed noored mehed tulid juba uksel seltskonnaga vastu. "Welcome to Portugal!" Raisk, oleme juba aasta Portugalis ja nüüd kui kuu on jäänud siis welcome?! :D
Trügisime oma esimesi tasuta jooke tellima. Joogid käes suundusime tantsupõrandale, tundin kuidas rahva keskel teed rajades keegi kätt puudutas. Pöördusin ja nägin noormeest oma sõbrale viitamas. Kehitasin õlgu ja astusin edasi. Tantsides tundin neid samu silmapaare kellega olin juba kokku puutunud. Ja endale hakkas silma üks heledam kutt, kes mulle ka silmanurgast kiikas. Üleval suuuuuurel kõllil tantsis tüüp kes vehkis ja näpuga peale näitas, imelikke liigutsi tegi ja päris mälus oli. Selleks hetkeks mõtlesin, et tra ma olen ikka vägev kaunitar.
Aeg tuua oma teine jook. Manustasimelahjasid rummi kokteile. Leti ääres ootasime jupike aega, sest baaridaam justkui vältis meid. No muidugi, me ei maksa ju. Ootamise vältel ujus mulle küljealla üks tüdruk. Ei, ta ise ei olnud mu ilusatest silmadest huvitatud. Temal on üks shy sõber, kes väga sooviks minuga tutvuda. Tutvusime, kui aus olen ei mäleta isegi ta nime enam, sest nimede ja sellega, et mulle meeldib Portugal meie vestlus piirdus. Tema ka minust midagi ei tea, sest olen väsinud kurtidele kõrvadele seletamast, et olen Mari mitte Maria ja Estoniast, mitte Espanhast.
Kaija oli joogid küttinud ja läksime tagasi tantsima. Nüüd olin ise ka juba tujus. Tantsisin natuke elavamalt ja naeratasin natuke rohkem.
Tantsupõrandal kiskus kohutavalt palavaks ja pissihäda kippus peale. Ründasime kempse. Enne vetsu jäime seisma. Üks neiu lamas seal. Esimene mõte, et kurat ära joo nii palju. Aga lähemal uurimisel ja vard nähes oli oma esimese mõtte pärast häbi. Teate, seal on põrandad nii libedad, märjad, kaetud kõigi võimalike vedelikega mida üldse üks ööklubi toota suudab ja ka kõige karskem inimene võib sinna astudes libastuda ja kaela murda. Tema kõrval oli noormees kes üritas raputusega tüdrukule elu siis puhuda, ei õnnestunud. Ma nägin, et tüdruku nägu oli paistes, silmad avatud ja ta oli nagu surnud. Pissi häda läks ära!
Istusime puhkasime ja arutasime Kaijaga kõike seda asja. Selle poole tunni jooksul tutvusin Brunoga kes arvas, et ma oskan imehästi Portugali keelt ja natukese aja pärast tulid Pingviin(?!) ja sõber, pakun, et Lolo ja Pepe. Rääkisime Eestist ja Portugalist. Tema Erasmusest Milanos ja et, kui mul tulevikus plastilist kirurgiat vaja läheks siis mul oleks doktor olemad. Jeesh, but i have Can!!
Pingviin ja sõber liikusid edasi, jälle ilmutas end üks rõõmsameelne tüdruk, Patricia. Sama jutt häbelikust sõbrast ja sõber nii häbelik, et isegi ei ole võimalik normaalset vestlust arendada.
Okei, aeg liikuda.
Mitte palju ei läinud aega määda kui Pingviini sõber tuli minuga tõsist kosjajuttu ajama ja seletama, et tema sõbral on kindel plaan mind gf´iks võtta. Ma siis naeratasin, patsutasin õlale ja astusin minema. Kuulge nõmedaks kisub juba!
Siis tantsuplatsi ääres treppidel tuli teemaks jälle see heledam poiss. Moldaaviast nagu hiljem teada sain. Inglise keelt ei räägi, Portugali oma ka kokutab ja on nii sabinas, et häbi hakkas. Ja siis, palub, et räägime. Mida ma räägin kui ta ei oska rääkida!!! Hiljem leti lähedal küsis viisakalt, et kas võib mind suudelda. C´mon! Kuradi ZOO!!!!!
Lõpuks tundis tantsupärandal nõmedat survet, olin selle muidugi ise ka põhjustanud. Teatudmõttes on ju hea end ilusana tunda ja tantsida ja naeratada, meestele meeldida.
Selleks hetkeks hakkas küll saama ja tundis kergendust kui tumedanahaline, vähemalt kahe meetrine Herculano ja Hispaanlane Adrian meiega tantsima tulid. Tume noormees on täpselt selline, et mitte üks poiss ei tahaks selle mehe teele jääda kui viimane vihastab. Tantsisime natuke nendega ja lõpuks lasime sealt loomaaiast jalga, sellest õhtust on järgmiseks paariks kuuks piisavalt klubielamust. "Mari, lõhestu endaks tagasi!!!"
Läksime, pagarisse saia sööma ja koju magama!
Niisiis, kui tuunimiseks läks sattusin hoogu, tavaliselt panen natuke puudrit, natuke pärleid, natuke kulmu ja natuke ripsmeid. Sest face off on alati tüütum kui face on!
Eilse hooga aga sai päris korralikult puudrit, no ikka varjame rannas ühel küljel, magamise tagajärjel, tekkinud ebakorrapärase päevituse ära. Siis sai juba päikesekest ka põskedele mitte natukene vaid ikka omajagu.
Isegi nii, et kui olime Chemi jõudnud ja suurele mustale poisile põsemusid beijinhod andnud nägin silmanurast, et ta põsed sätendavad ilusti.
Ja siis juba arvasin, et kui meikimiseks läks siis ikka korralikult. Laule natuke heledat ja tumesinise pliiatsi triibud. Kulmudele ka ilus vorm, huultele vaseliin ja olemas! Tegelikult tundsin end sellise maigi kihiall natuke ebakindlalt ja tundus et kui pisemgi tuuleiil tuleb puhub see mu näost viimsegi raasu minema. Aga hiljem sain teada, et ilus oli. Mul lööki oli. Räigelt.
Kui Chemistry uksetaha jõudsime kohtusime Rumeenlase ja nelja Poolakaga aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas mul lööki oli.
Esimesed noored mehed tulid juba uksel seltskonnaga vastu. "Welcome to Portugal!" Raisk, oleme juba aasta Portugalis ja nüüd kui kuu on jäänud siis welcome?! :D
Trügisime oma esimesi tasuta jooke tellima. Joogid käes suundusime tantsupõrandale, tundin kuidas rahva keskel teed rajades keegi kätt puudutas. Pöördusin ja nägin noormeest oma sõbrale viitamas. Kehitasin õlgu ja astusin edasi. Tantsides tundin neid samu silmapaare kellega olin juba kokku puutunud. Ja endale hakkas silma üks heledam kutt, kes mulle ka silmanurgast kiikas. Üleval suuuuuurel kõllil tantsis tüüp kes vehkis ja näpuga peale näitas, imelikke liigutsi tegi ja päris mälus oli. Selleks hetkeks mõtlesin, et tra ma olen ikka vägev kaunitar.
Aeg tuua oma teine jook. Manustasime
Kaija oli joogid küttinud ja läksime tagasi tantsima. Nüüd olin ise ka juba tujus. Tantsisin natuke elavamalt ja naeratasin natuke rohkem.
Tantsupõrandal kiskus kohutavalt palavaks ja pissihäda kippus peale. Ründasime kempse. Enne vetsu jäime seisma. Üks neiu lamas seal. Esimene mõte, et kurat ära joo nii palju. Aga lähemal uurimisel ja vard nähes oli oma esimese mõtte pärast häbi. Teate, seal on põrandad nii libedad, märjad, kaetud kõigi võimalike vedelikega mida üldse üks ööklubi toota suudab ja ka kõige karskem inimene võib sinna astudes libastuda ja kaela murda. Tema kõrval oli noormees kes üritas raputusega tüdrukule elu siis puhuda, ei õnnestunud. Ma nägin, et tüdruku nägu oli paistes, silmad avatud ja ta oli nagu surnud. Pissi häda läks ära!
Istusime puhkasime ja arutasime Kaijaga kõike seda asja. Selle poole tunni jooksul tutvusin Brunoga kes arvas, et ma oskan imehästi Portugali keelt ja natukese aja pärast tulid Pingviin(?!) ja sõber, pakun, et Lolo ja Pepe. Rääkisime Eestist ja Portugalist. Tema Erasmusest Milanos ja et, kui mul tulevikus plastilist kirurgiat vaja läheks siis mul oleks doktor olemad. Jeesh, but i have Can!!
Pingviin ja sõber liikusid edasi, jälle ilmutas end üks rõõmsameelne tüdruk, Patricia. Sama jutt häbelikust sõbrast ja sõber nii häbelik, et isegi ei ole võimalik normaalset vestlust arendada.
Okei, aeg liikuda.
Mitte palju ei läinud aega määda kui Pingviini sõber tuli minuga tõsist kosjajuttu ajama ja seletama, et tema sõbral on kindel plaan mind gf´iks võtta. Ma siis naeratasin, patsutasin õlale ja astusin minema. Kuulge nõmedaks kisub juba!
Siis tantsuplatsi ääres treppidel tuli teemaks jälle see heledam poiss. Moldaaviast nagu hiljem teada sain. Inglise keelt ei räägi, Portugali oma ka kokutab ja on nii sabinas, et häbi hakkas. Ja siis, palub, et räägime. Mida ma räägin kui ta ei oska rääkida!!! Hiljem leti lähedal küsis viisakalt, et kas võib mind suudelda. C´mon! Kuradi ZOO!!!!!
Lõpuks tundis tantsupärandal nõmedat survet, olin selle muidugi ise ka põhjustanud. Teatudmõttes on ju hea end ilusana tunda ja tantsida ja naeratada, meestele meeldida.
Selleks hetkeks hakkas küll saama ja tundis kergendust kui tumedanahaline, vähemalt kahe meetrine Herculano ja Hispaanlane Adrian meiega tantsima tulid. Tume noormees on täpselt selline, et mitte üks poiss ei tahaks selle mehe teele jääda kui viimane vihastab. Tantsisime natuke nendega ja lõpuks lasime sealt loomaaiast jalga, sellest õhtust on järgmiseks paariks kuuks piisavalt klubielamust. "Mari, lõhestu endaks tagasi!!!"
Läksime, pagarisse saia sööma ja koju magama!
Wednesday, June 16, 2010
Ma otsin tööd..
Kui enne nägin, et SEE TEMA tuppa läks, ja mul jälle silmas valus oli, kurgus kriipis ja südames kibe hakkas, tulin geniaalsele mõttele: hakkan tööd otsima, ehk leian midagi!!
Ma ei ole küll kaua Eestis olnud ja töökohtadele olen kandideerinud veel vähem aga esmapilgul ei tundugi pakkumisi nii-jube-ooomaigaad-ma-panen-nööri-kaela vähe. See on muidugi minu esmapilk ja minu raskus kandideerimisel on kindlasti ka see, et hetkel ei viibi Eestis, kuigi kuupäev on juba paigas.
Saatsin mõned töösoovid kauplustesse ja mõned mujale.. ootan ja loodan, et igaühe jaoks on kuskil midagi! Ka välismaal pakutavad otsad tekitasid õhinat aga inglike õlal korrutas, et enne peaks ikka kooli ära lõpetama... võimaiteakaa... IGALJUHUL MA OTSIN TÖÖD!!
Ma ei ole küll kaua Eestis olnud ja töökohtadele olen kandideerinud veel vähem aga esmapilgul ei tundugi pakkumisi nii-jube-ooomaigaad-ma-panen-nööri-kaela vähe. See on muidugi minu esmapilk ja minu raskus kandideerimisel on kindlasti ka see, et hetkel ei viibi Eestis, kuigi kuupäev on juba paigas.
Saatsin mõned töösoovid kauplustesse ja mõned mujale.. ootan ja loodan, et igaühe jaoks on kuskil midagi! Ka välismaal pakutavad otsad tekitasid õhinat aga inglike õlal korrutas, et enne peaks ikka kooli ära lõpetama... võimaiteakaa... IGALJUHUL MA OTSIN TÖÖD!!
Illustreerivad pildid..
Viimane kord Portos- porto veini ja jalgpalliga
Märgin ära hetked:
- Öö Toomase ja Marko
exkodus- sama niiske ja sama armas, oma kummaliste elanike ja äreva õhkkonnaga. Nagu alati on olnud. - Kaija sünnipäeva shampa silla vahel ja öö lennujaamas- olime öö juba Aveiros veetnud, meie seitsmepealisest seltskonnast olid alles jäänud kolm vaprat: mina, Kaija ja Mateusz. Plaan nägi ette Arda juurde ööseks minemist, Ardal olid aga viisaga probleemid ja tema oli suuna võtnud Lissaboni, Türgi saatkonda. Ajaks kui sellest kuulsime olime juba Portos ripakil. Raha oli piiratud koguses, ehk siis mitte piisavalt, et süüa ja hostelis ööbida. Pidime valima. Valisime söömise ja suundusime lennujaama camp´ima. Enne pargis pingil tähistasime Kaija sünnipäeva algust Eesti ja Poola aja järgi. Portugali ajaks olime jõudnud lennujaama ja pugenud silla monsterdiste vahele tuulevarju. Porto vein maitses eriliselt
halvastihästi. Palju õnne sünnipäevaks Kaija!! - Tudu rannas- puuduliku ööune kompenseerisin päevaunega rannas.
- Portugali-Elevandiluu ranniku mäng suurelt ekraanilt keset vaimuga Portot- Ma seisin piruka ja hiigel seljakotiga keset rahvast kihavat keskväljakut, kell peas tiksumas, et peame liikuma hakkama, et mitte hiljapeale jääda. Vaatan seda ühist meelt ja ühte, mis ühendab reas seisvat kodutut, politseid, ärimeest ja umbes seitsme aastast jõmpsikat. Kõik on sel hetkel võrdsed, nad kõik hingavad ühe eesmärgi nimel- Portugali nimel. Seda ühist meelt on nii hästi tunda, et minusugusel võtab pisara silmanurka, õnneks on mul tumedad päiksekad.
- Avastus, et maailm on zoo- ma arvan, et kõik inimesed on seda mingil hetkel täheldanud. Vanureid täis buss, lapsi täis mänguväljak, noori täis burksikas ja tuvisid täis tänav. Sellega tuli meelde, et nägime kuidas kajakas tuvi sõi ja üks oss vaatas seda pealt ja plaksutas käsi ning itsitas nagu väike plika. Thats the spirit!
- Portost välja jalutamine- esimest korda jalutasime üle silla, ja ma heitsin viimase pilgu Portole. Ei tea, kas ma kunagi sinna veel satun..
- Värinad- head ja halvad, tüdinud ja ootusärevad. Alati on hea kuhugi minna ja alati on hea kui mujal on ahvatlevam kui seal, kus parasjagu oled. It keeps me moving!
Tuesday, June 15, 2010
Sinead O´Connor- Nothing compares to You
Ma olen nii väsinud ja ta tuleb ja teele jääb jalgu, miks ei võiks igaüks juba oma teed minna?
Saturday, June 12, 2010
Friday, June 11, 2010
Asume jälle teele..
...seekord suundume riigi ülemisse otsa. Pakime magamiskotid ja paar hilpu, toeks natuke raha.
Homme, esimese asjana võtame suuna Aveiro peale. veedame seal öö, oma Erasmuse vendade, Toomase ja Marko endises kodus. Eesti poisid on ise küll juba jupike aega tagasi Tartu-Tallinna vahel pendeldamas aga sõber Mehhikost on ikka seal ja võtab meid lahkesti vastu.
Peale ööd Aveoros võtame sihiks Porto, lühike ots ja kui ilm lubab läheme Espinhosse randa. Kunagi hiljem, kas järgmine päev või hiljem on plaan ronida veel rohkem ülesse, mingisse linna mille nimi mul meelde ei tule. Seal ootab ehk Poola tüdrukute sõber meid varjulise kohaga kuhu magama keerata.
Esmaspäev/ teisipäev või kunagi pöördume koju tagasi. Vahepeal peame maha Kaija ja Kamili sünnipäevad ja elame lihtsat elu süües puuvilju mis elu ja loodus meile ise kätte annab.
Homme, esimese asjana võtame suuna Aveiro peale. veedame seal öö, oma Erasmuse vendade, Toomase ja Marko endises kodus. Eesti poisid on ise küll juba jupike aega tagasi Tartu-Tallinna vahel pendeldamas aga sõber Mehhikost on ikka seal ja võtab meid lahkesti vastu.
Peale ööd Aveoros võtame sihiks Porto, lühike ots ja kui ilm lubab läheme Espinhosse randa. Kunagi hiljem, kas järgmine päev või hiljem on plaan ronida veel rohkem ülesse, mingisse linna mille nimi mul meelde ei tule. Seal ootab ehk Poola tüdrukute sõber meid varjulise kohaga kuhu magama keerata.
Esmaspäev/ teisipäev või kunagi pöördume koju tagasi. Vahepeal peame maha Kaija ja Kamili sünnipäevad ja elame lihtsat elu süües puuvilju mis elu ja loodus meile ise kätte annab.
Ate já!
Sexo e a Cidade 2
Käisin eile kinos, Sex and The City´t vaatamas.
Minek:
Lonkisime Kaijaga läbi sooja öö Serra Shopingu poole. Tee ei tundunudki nii pikk. Jõudsime kohale ja võtsime kahepeale suured pica-pocad ja koola. Maksime ära ja astusime saali. Uksel seisime ja imestasime, keegi ei söö popikaid, mis värk!?? Nii me siis istusime ja krõbistasime kahekesi ja mõtlesime, et nii fasiiooon ka ei oleks ju, et kinos ka enam popcorni näksida ei või.
Kujutan ette kui närvi me teisi oma krõbistamise ja hea magusa(kinos on ainult magusad popikad!!) krõbuskite lõhnaga ajasime. Peal poolt filmi on siin kombeks intervalo(vaheaeg). Aeg pissitamiseks ja veel milleks iganes keegi jõuab ja tahab. Peale pausi tegid kõik fasiooni inimesed pattu :DD. Enamused tulid vaheajalt tagasi suured mürnikud popcorniga täidetud. Ma olin nii õnnelik! Ja vaatasin filmi ja tundsin, et olen natuke nagu Eestis.
Filmist:
Film täis ilusaid inimesi, tundeid, säravaid asju, kõrgeid kontsi, seksikaid mehi, üllatavaid momenti ja inimlikke hetki.
Ma lihtsalt nii väga nautisin seda kogu kupatust, et sõnades ei tunduks see üldse nii hea ja soe. Film kus suurlinna rikaste glämm on ühendatud kõige haavatavamatega maailmas- abielu, armastuse ja perega. Pisarad ja naer läbisegi.
Lootsime Kaijaga muidugi, et neiude noorusaastatest tuleb rohkem juttu, see jäi kuidagi pealiskaudseks. Soovitan väga kõigil seda vaatama minna! Lihtsalt peate!
Tagasi koju:
Teel ma hakkasin mõtlema sõpruse olemuse ja selle peale, kui tähtis on ikka leida need õiged naised enda ümber, need kellega oleksid nõus luurele ja shopingule minema. Kui palju loeb see, et Sul on kellega rääkida ja kõige tähtsam, et Sul on mida rääkida. Peaaegu terve tee jalutasime küllalt tasa, vahest poetasime midagi filmist ja natuke rääkisime muust. Mõnus soe õhtu oli, aga varbad hakkasid tasapisi külmetama.
Thursday, June 10, 2010
Kes ei mõtle, see ei söö
Peame Kaijaga kogemata näljadieeti. Juhtus siis selline tore asi, et täna on meil riiklik püha. Poed on kinni ja muru ei kasva. Keegi ei liiguta lillegi.
Eile käisime restos ja hiljem läksime Chemmi ladies nightile. Pidu oli nii hea. Mulle meeldis Chemistry´s!! Uskumatu, sest see on tavaliselt nii rahvast täis, et ka parima tahtmise juures ei saa jooke enne neljakümne mintsalist ootamist. Eile läks nobedamalt. Loo point oli see, et pidustel hommikutel olen ma räme näljane.
Hommikul ärkasin oma kõhu korina peale. Külmkapi uks lahti ja oh seda imestust- tühi. Tühi, tühi tühi.
Külmkapi sisu: margariin, Ungari paprika, neli kalevi shokolaadi(kingitusteks!!), kapsas, näovesi.
Õnne kombel oli Kamil oma rahakoti mu käekotti unustanud ja mul oli põhjus poiste tuppa minna ja muu seas ka süüa küsida- sai oleks hea või midagi. Sain ühe kukli. Oeh. Küsisin ka, et äkki on veel midagi. Esialgu ei olnud aga siis ilmusid letti mingid Poola vorstikesed. Närisime siis Kaitsiga hommikusöögiks Poola vorsti ja poolt kuklit.
Lõunaks sõime kapsa ära. Pool kapsa pead taldrikul moodustas ilmatu kuhja. Sõin taldriku tühjaks. Kohutav, mu vaene kõtu. :D
Õhtuks sain esimesest toast karbi sardiine.
Tudengi elu!
Eile käisime restos ja hiljem läksime Chemmi ladies nightile. Pidu oli nii hea. Mulle meeldis Chemistry´s!! Uskumatu, sest see on tavaliselt nii rahvast täis, et ka parima tahtmise juures ei saa jooke enne neljakümne mintsalist ootamist. Eile läks nobedamalt. Loo point oli see, et pidustel hommikutel olen ma räme näljane.
Hommikul ärkasin oma kõhu korina peale. Külmkapi uks lahti ja oh seda imestust- tühi. Tühi, tühi tühi.
Külmkapi sisu: margariin, Ungari paprika, neli kalevi shokolaadi(kingitusteks!!), kapsas, näovesi.
Õnne kombel oli Kamil oma rahakoti mu käekotti unustanud ja mul oli põhjus poiste tuppa minna ja muu seas ka süüa küsida- sai oleks hea või midagi. Sain ühe kukli. Oeh. Küsisin ka, et äkki on veel midagi. Esialgu ei olnud aga siis ilmusid letti mingid Poola vorstikesed. Närisime siis Kaitsiga hommikusöögiks Poola vorsti ja poolt kuklit.
Lõunaks sõime kapsa ära. Pool kapsa pead taldrikul moodustas ilmatu kuhja. Sõin taldriku tühjaks. Kohutav, mu vaene kõtu. :D
Õhtuks sain esimesest toast karbi sardiine.
Tudengi elu!
Beebi
22.30, 9 juuni, 4,322kg, 57cm, tüdruk
Eile tuli meie kaua oodatud kaunikene lõpuks siia maailma. Olin õhtusöögil kui telefon helises, jooksin restost välja ja sellel hetkel juba vanaema Pille ütles: "Marike, sa oled nüüd ühe pisikese tüdruku tädi!!" Sinna järgnes kiirelt parandus, et jah, ei ole ta midagi nii pisike ikka.
Läksin tagasi restorani ja uksel juba kõik vaatasid küsivate nägudega ja siis ma noogutasin ja ütlesin GIRL!!! Mu süda värises nii ime palju, ma tundsin kohutavalt suurt rõõmu ja sellega samavõrdset kahetsust, et ma nii kaugel olen.
Täna hommikul rääkisin õe ja Janariga. Peale seda hakkasin lihtsalt nutma.
Eile tuli meie kaua oodatud kaunikene lõpuks siia maailma. Olin õhtusöögil kui telefon helises, jooksin restost välja ja sellel hetkel juba vanaema Pille ütles: "Marike, sa oled nüüd ühe pisikese tüdruku tädi!!" Sinna järgnes kiirelt parandus, et jah, ei ole ta midagi nii pisike ikka.
Läksin tagasi restorani ja uksel juba kõik vaatasid küsivate nägudega ja siis ma noogutasin ja ütlesin GIRL!!! Mu süda värises nii ime palju, ma tundsin kohutavalt suurt rõõmu ja sellega samavõrdset kahetsust, et ma nii kaugel olen.
Täna hommikul rääkisin õe ja Janariga. Peale seda hakkasin lihtsalt nutma.
Wednesday, June 9, 2010
Betti Alver- Tulipunane vihmavari
BETTI ALVER
1906 - 1989
„ Nõnda ma olen ja nõnda mind loodi- aimajaks hämaral allikal "
Tulipunane vihmavari
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!
Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.
Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma".
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -
ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.
Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!
Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.
Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma".
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -
ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.
Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.
Õde läks sünnitama!
Täna hommikul kell 6.45 helises mu telefon, ma olin nagu väike miki voodis püsti ja hõikasin rõõmsalt telefoni: "Jaaa!"
Lõpuks!
Emme ju helistas, ta pole mulle peale mu esimest päeva, kui ta ajavahe peale ei mõelnud, kella kuue ajal helistanud.
Teadsin ju juba kui helinat, läbi une, kuulsin, et nüüd sünnitame. Nüüd hiljem kuulsin, et kogu trall oli juba peale hakanud peale nelja(Eesti ajas). Mina ei olnud siis veel magama jäänud.
Nüüd ma siis jätan kõike meelde mis tänase päevga seotud on. Ilma ja kõike. Mul oli vanatädi Salme, kes ikka teadis, mis sünnipäeval mis ilm oli ja millisel sünnipäeval oli täpselt selline ilm nagu sündimise päeval. Ta tuli Varbolast bussiga Pärnu maantee äärde ja siis läbi metsa Haiba- ju siis teepeal jäigi kõik nii hästi meelde.
Mu enda ajukillule ei jõua isegi eelmise aasta andmeid kinni pidada. Nohh, aga kuna ma tänasest heaks tädiks hakkan siis väike mälutreening ei tee paha.
Nüüd ma lähen kooli oma kahte eksamit tegema ja projekti esitama. Viimane koolipäev ju!
Lõpuks!
Emme ju helistas, ta pole mulle peale mu esimest päeva, kui ta ajavahe peale ei mõelnud, kella kuue ajal helistanud.
Teadsin ju juba kui helinat, läbi une, kuulsin, et nüüd sünnitame. Nüüd hiljem kuulsin, et kogu trall oli juba peale hakanud peale nelja(Eesti ajas). Mina ei olnud siis veel magama jäänud.
Nüüd ma siis jätan kõike meelde mis tänase päevga seotud on. Ilma ja kõike. Mul oli vanatädi Salme, kes ikka teadis, mis sünnipäeval mis ilm oli ja millisel sünnipäeval oli täpselt selline ilm nagu sündimise päeval. Ta tuli Varbolast bussiga Pärnu maantee äärde ja siis läbi metsa Haiba- ju siis teepeal jäigi kõik nii hästi meelde.
Mu enda ajukillule ei jõua isegi eelmise aasta andmeid kinni pidada. Nohh, aga kuna ma tänasest heaks tädiks hakkan siis väike mälutreening ei tee paha.
Nüüd ma lähen kooli oma kahte eksamit tegema ja projekti esitama. Viimane koolipäev ju!
Tuesday, June 8, 2010
Kuradi eided!
Põhimõtteliselt käivad mulle täiega närvidele need "head tüdrukud", kes naeratavad ilusti kõigile ja ajavad just seda juttu mida kõik kuulda tahavad, ujuvad ilusti küljealla ja kõik, mehed kui naised, sulavad. Ihihii ja ahahahaa!!! Ja siis hiljem on nad nii stressis, sest midagi ju ei klapi kui otsad hakkavad kokku jooksma, siis tulevad vabandused ja, et nemad ju ei teadnud ja tahtsid ainult head.. ja tervel inimkonnal on nii kahju, et lausa piinlik hakkab.
Soovitus: Pange põlema ennast, kuradi tuulelipud ja kasvatage iseloomu! Te ei saa kõigile meeldida!!
Soovitus: Pange põlema ennast, kuradi tuulelipud ja kasvatage iseloomu! Te ei saa kõigile meeldida!!
Kovrovets 175A 1960
Jänestega Java. Poisid teevad kodus projekti. Eks varsti näeb, kas asi on asi ja masin on masin. Siksi ajaks loodan ka käpp olla.
Monday, June 7, 2010
7. juuni
Täna on sünnipäev mu sõbral, kes juba kaua maist keha ei oma, ta on ingel. Palju õnne sünnipäevaks, kallis O!
Pictures...
Eile õhtul vaatasime Kaijaga vanu pilte mis ta telefoniga teinud on. Kella kolmeni. Neid oli üsna palju. Kodust, ülikoolist ja lõpetuseks ka Portugalist. Hea oli.
Hommikune äratus sujus sujuvalt kella kaheksalt kella kaheteistkümne peale.
Hommikune äratus sujus sujuvalt kella kaheksalt kella kaheteistkümne peale.
Sunday, June 6, 2010
Saturday, June 5, 2010
Where do i begin??
Tänane päev on nii asjalik olnud, et olen joonud tassi kohvi, kuulanud elektroonilist muusikat(!!!) ja aina mõelnud, et peaks midagi tarka tegema. Järgmine nädal võiks kujuneda ülikoolis viimaseks. Võiks.
Kolm eksamit, paar projekti esitada ja üks teha. Tõotab tulla tore nädal.
"It all happened at the right time by mistake, and it didn't last because it wasn't supposed to last." Derrik May
Kolm eksamit, paar projekti esitada ja üks teha. Tõotab tulla tore nädal.
"It all happened at the right time by mistake, and it didn't last because it wasn't supposed to last." Derrik May
Friday, June 4, 2010
A "reflective" moment
(Pablo Picasso, "Girl Before a Mirror", 1932)
Psalm 18:26:
"With the pure you show yourself pure; and with the crooked you show yourself perverse."
It all started this morning when I was brushing my teeth. I was looking in the bathroom mirror and had the sudden realization that when you look in a mirror, you don't see yourself--you see yourself, backwards. You see everything behind you, but nothing in front of you. Mirrors are not all that useful when we think about what lies ahead. Great for reflecting on what is behind us, though.
Then as I sat down with my morning habit of "The Daily Office" and my systematic, monastic run-through of the Psalms, what should be part of my reading but this tidbit in Psalm 18? (That's the trouble about the habit of regular Bible reading...it leads to thinking. Imagine that.)
As I sat with that thought, what bubbled up was a realization that we DO tend to reflect what surrounds us. If we surround ourselves with abundance and generosity, we tend to reflect those values. If we surround ourselves with the tools of self-absorption, we tend to reflect a self-absorbing nature.
Yet, things bigger than ourselves tend to influence what others see and reflect, themselves. I sat with my coffee, and pondered backwards. Although I could not tell you at what point this shift occurred, somewhere in that process of my becoming a physician, there was a day that I somehow stopped worrying about who I was to become--to "be"-- and thought more about "What do I want to reflect to others?"--and in that process I began to become that person. My best guess is it started to happen at some point when I realized medical students are apt mimics of their residents and attendings--for better or worse. But I remember thinking way back when, somewhere back there, I became cognizant of the fact I wanted them to mimic the good parts of me. It might have even happened when I caught one mimicking something I'd rather they not mimic in me.
I imagine many parents go through the same thing. A day comes when many parents realize that it's important for their children to see parents who reflect the values they want their children to embody. It's a day when they stop reacting and start consulting with their spouse about how to project that image. As that happens, parents mature, and relationships mature.
So it is with the "holy habits" we take on as we recognize regular spiritual disciplines are a part of being in relationship with God--things like regular prayer or meditation time, Bible reading, keeping a prayer list, etc. In the beginning, we take them on because we think we are going to "become something" as a result of the habit--that this somehow will make us more in tune with God. But over time, we come to realize God was in relationship with us all along, and it's no longer to "please" God, catch God's attention, etc. It is more to create a milieu that others can see when THEY are needing to see God's kingdom.
My EfM mentor often has described her experience of having survived a scary time on the ventilator as a result of surviving an often fatal pulmonary disorder called Bronchiolitis Obliterans--Organizing Pneumonia (BOOP.) She knew many people were praying for her, and in her mind, she could see a "net." Part of the process she trusted in her own ability to trust God, no matter what the outcome was to be, was to "lean into that net." She has described how she came to understand she was to lean into this net, that it was not about the net having particular power to control whether she lived or died, but simply that she was to learn to trust its power.
When I think back to this recent article I read, where Fr. Ron Rolheiser describes what he believes to be the ten major faith struggles of our age, it makes me realize that conventional notions of evangelism are like us looking in the mirror--us, backwards. To me, evangelism has far less to do with me personally, or my efforts, as it does to be a part that maintains that "net."
Yes, our holy habits shape what we reflect to others to some degree, and that reflection can be part of what others see as they search for what Rolheiser describes as the four great spiritual yearnings people most seek--a personal morality, social justice, mellowness of heart and spirit, and community as a constituent element of true worship. More importantly, our holy habits shape and maintain the net--it's not so much about "us" as we might think.
Thursday, June 3, 2010
Wednesday, June 2, 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)
