Artur Alliksaar mind pani imestama..

Ei tea kas viimasel ajal uuesti, või nüüd, või koguaeg, olen väga(loe: suhteliselt) palju luuletusi hakanud lugema ja mõtisklma nende üle. Ikka ja jälle alustan mõne põhikooli kirjandusest teada-tuntud värsimeistriga. 
Täna tahtsin ise hakata haikusid tegema. Ei saanud sellest head nahka. Tegin hoopis kakaod, Kaja eeskujul. Ja tema tegi popcorn´i ka. Selle mõnusa kompoti kõrvale võtsin mina Artur Alliksaare ja Kaija South Parki.

Ja siis ma loen neid luuletusi. Siia lisasin kolm mis mind ühel või teisel moel imestama panid ja mida võiks teinekord lugedes teada, et on Artur Alliksaare loomong. Viimase lugesin Kaijale valjult ja oma parima etlemisoskusega ette. Kihhkihh.
Esimene, sest arvasin, et see on Liiv ja alles hiljuti Kaijaga üritasime seda luuletust oma mälusoppidest meelde tuletada.
Teine meeldib mulle, sest lihtsalt meeldib mulle.

Aeg
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,

kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Autoportree
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
  kui pintslitõmme värvijulges maalis

Viis minutit viimistletud viisakust
Ei tea, kas oled tüdruk, lits või ime,
kuid tean, et sinuga on ülihea,
kui õhtu tulles on me tuba pime
ja sina avad naudinguterea.

Ei uuri ma su püksilõiget, nime,
ei sinu soeng mind vaimustusse vea.
Kuid, teineteist et meie kompasime,
Euroopa kaua mäletama peab.

Me kaardusime teineteise kaisus,
mu pihu alla sattus sinu naisus
ja välja kutsus kauni häbiteo.

See oli päiksepaisteliselt sorav.
Ma karglesin su kaevul nagu orav
ja paika panin surematu eo.

Veel Alliksaart.