Üheks märkimisväärsemaks ja huvitavamaks, selliseks millest ma ei oleks eales arvanud, et ma oma ilusa ja turvalise elu jooksul osa võiksin saada, oli protesti aktsioon "porque não legalizar". Tegemist siis ilmselgelt kanepisaaduste legaalseks muutmise miitinguga. Seal oli jälle hetk, kus mul oli niiiii kahju, et mu fotokas nii kräpp on.
Sattusime sinna ürkale suhteliselt juhuslikult, Arda korterikaaslane mainis, meie läksime aga hoopis sööma. Hiljem autoga linnas tiirutades nägime ja mõtlesime, et võiks ju selle nalja ka üle vaadata.
Leidsime parkimiskoha väga pargi lähedal. Juba peale kolme sammu oli õhus tunda kibedat aroomi ja näha ülevoolavas rõõmus inimesi.
Päris lähedale jõudes oli näha, et park(umbes nagu Tammsaare Tallinnas) on kaetud nii kirju rahvamassiga, et nendest pilguga kiirelt üle lastes võis omagi kainuses kahtlema hakata.
Arda leidis oma korterikaaslase murult, koos teiste sõpradega. Ühinesime nedega. Ja mina ainult imestasin, et kas tegelt ka on selline üritus võimalik- park keset Porto kesklinna, täis kanepiuimas inimesi, politseinuikud tähtsalt nende rahu valvamas.
See kõik oli kirju ja hämmastav pilt kurva ja määratlemata rahuliku rahutusega. Pooled vestlesid elavalt, teised lesisid murul ja nautisid päikest ning tuulega purskkaevust kantud piisku oma uimasel näol. Oli neid kes sõitis rattaga ümber purskkaevu, neid kes tegi imelisi asju paljude pallide ja kurikatega, kes tantsis, kes istus, kes mängis pilli, kes mängis koeraga. Mõni ei teinud midagi, lihtsalt hõljus kõrgemal kui elu või see muruplats või üldse kõik need inimesed ja kogu see üritus.
Päike hakkas kaduma, inimsed laiali vajuma. Läksime meiegi.
Pean ka seda lisama, et ma tegelikult ei ole kanepi legaliseerimise poolt, suhteliselt neutraalseks jätab. See vist ikka nii, et kes tahab see teeb, ei loe kas legaalne või mitte. Muidugimõista, minu tagumiku jälg seal muruplatsil, selle ürituse ajaloos, räägib endaeest.
No comments:
Post a Comment