Ellujäämiskursus Madeiral

Üks viiest pildist

Hommik, kui teele asusime, tõotas kõike muud kui halba. Ilm oli ilus, päike, linnukesed- lausa rõõm oli mäest alla, bussika poole, jalutada. Ka bussisõit möödus suuremate viperusteta, tukkusin ja kuulasin muusikat pohmellis Enrico kõrval.

Lissabonis oli vaja leida koht kus printida. Lõuna paus. Lõouna paus. Suletud. Lõuna paus. Peale poole tunnist jalutuskäiku bussijaama ümbruses leidsime lõpuks papelaria ja ma leidsin Humana ka. Viimase üle olen tohutult õnnelik!! Istusime, ootasime bussi. Digikas kukkus maha ja läks ülejärgmine päev katki. Jess. 

Lennujaama läksime bussiga mis müüs ainult päeva pileteid. Mu pähe ei mahu, miks bussijaama ja lennujaama vahel sõitev buss müüb päeva pileteid!! Fakk, kui ma lähen bussikast lennukasse(või vastupidi), siis see ju ilmselgelt tähendab, et ma ei veeda päeva lissabonis(või ei?).

Okei, juurdlesin natuke selle üle ja lõpuks jõudsime lennujaama. Oli vaja vaid leida terminal 2. Haah, maailma asjad on ikka jube keeruliseks aetud. Võtsime uue bussi- seekord siis terminali kaks.

Seal ootas meid üllatus. Lend, mis oleks pidanud toimuma kell 17.55, on edasi lükatud, kella 19.30 peale. Rahunesime ja ootasime ja ärritusime uuesti ja sõime ja jõime ja olekski pidanud juba boardima minema. Aga ei, veel üllatus, lend toimub kell 20.20. Ma isegi ei ärritunud enam. Ootasime ja vaatasime filmi ja tukkusime ja vaatasime Itaalias toimunud jalgratta võistlust. Ja jälle aeg boardima minna aga ei. Uued uudised, et lend toimub kell 22.40. Olin nii pettunud ja väsinud, et ei oska seda ka kõige parema tahtmise juures sõnadesse panna. Ja nüüd võib oma kõige suurema ja emotsionaalsema kujutlusvõime kokku võtta ja kujutleda, mida ma tundsin kui tabloolt lugesin, et lend toimub kell 23.20. Niih, ja peale seda umbes kell 1 jõudsime kohale. Olime saarel.

Hakkasime Madeira lennujaamast välja jalutama, kui tuli turvamees. Krahmas mul ja Enril varrukast ja kamandas endaga kaasa. Meid nimelt saadeti eraldi kontrolli ja valgustusse. Ei tea, kas meie kaubanduslik välimus oli tõesti nii suuri kahjustusi saanud või nägime lihtsalt terroristid või narkoärikad välja.

Siis võtsime takso, sest busse enam ei sõitnud. Hotell oli bronnitud Madeira ainukeses linnas Funchalis. Takso arve 36 euri. Ma olin liiga väsinud!!

Hommik oli ilus, ärkasime ja läksime rollerit rentima. Saime ja väga soodsalt. Terve esimese päeva vuristasime mööda Funchali ja lähedalasuvaid külakesi ringi. Avastasime saarele omaseid jooke ja sööke. Isegi rannas sai käidud. Õhtul läksime peole, mille peamiseks tõmbenumbriks olid kohutav süldibänd ning senhora kes hoidis õlleklaasi pealael ja tantsis samalajal elavalt. Õhtune taevas ei tõotanud head, kiskus pilve.

Hommikul  udutas korralikult aga mõtlesime, et ehk pealelõunat läheb selgemaks. Eksisime. Sellegipoolest panime rollerile hääled sisse ja asusime teele. Järgmise öö veetsime pisi-pisikeses külas. 

Järgmisel päeval suundusime tagasi Funchali, sest olime tervele saarele juba ringi peale kärutanud. Ilm oli ikka veel kehva, väga kehva.

Ühel päeval tekkisid mul oma kaasvõitlejaga suured suhtlusprobleemid. Umbes päeva ei rääkinud, siis paar sõna ja siis jälle tasa-tasa. See muidugi oli harjutus iseseisvaks eluks, oskus olla üksi ja õnnelik. Sain rahuldavalt hakkama, ma arvan.

Lõpuks jõudsid Poolakad meile järgi. Õnn, õnn!! Jälle saan oma häält kasutada!

Järgmised päevad läksid natuke üksikult aga siiski rõõmsalt ja kiiresti. Tänu kirevale Poola seltskonnale. Päeval külakesed ja õhtuti pokker või see-mäng-inglorious-bastarditest. Ja peale teist raundi viimases mängus saime aru, miks filmis peale seda mängu tulistamiseks läks. Meil õnneks relvi kaasas ei olnud ja emotsionaalsed vaidlused lõppesid katkematu naeruga.

Lõpuks oli aeg koju tulla. Nüüd olen kodus. Homme lähen lõunasse rallit vaatama- Eesti poisile Otile pöialt hoidma.

Homme ostan Eesti piletid ka ära.

Homme, homme ja päike puudutas taas maapinda, konn on konn ja prints ei tea sellest midagi.. printsessi ei ole ammu nähtud.

Üks õnnelik päev kuuest päevast