



Hommik, kui teele asusime, tõotas kõike muud kui halba. Ilm oli ilus, päike, linnukesed- lausa rõõm oli mäest alla, bussika poole, jalutada. Ka bussisõit möödus suuremate viperusteta, tukkusin ja kuulasin muusikat pohmellis Enrico kõrval.
Lissabonis oli vaja leida koht kus printida. Lõuna paus. Lõouna paus. Suletud. Lõuna paus. Peale poole tunnist jalutuskäiku bussijaama ümbruses leidsime lõpuks papelaria ja ma leidsin Humana ka. Viimase üle olen tohutult õnnelik!! Istusime, ootasime bussi. Digikas kukkus maha ja läks ülejärgmine päev katki. Jess.
Lennujaama läksime bussiga mis müüs ainult päeva pileteid. Mu pähe ei mahu, miks bussijaama ja lennujaama vahel sõitev buss müüb päeva pileteid!! Fakk, kui ma lähen bussikast lennukasse(või vastupidi), siis see ju ilmselgelt tähendab, et ma ei veeda päeva lissabonis(või ei?).
Okei, juurdlesin natuke selle üle ja lõpuks jõudsime lennujaama. Oli vaja vaid leida terminal 2. Haah, maailma asjad on ikka jube keeruliseks aetud. Võtsime uue bussi- seekord siis terminali kaks.
Seal ootas meid üllatus. Lend, mis oleks pidanud toimuma kell 17.55, on edasi lükatud, kella 19.30 peale. Rahunesime ja ootasime ja ärritusime uuesti ja sõime ja jõime ja olekski pidanud juba boardima minema. Aga ei, veel üllatus, lend toimub kell 20.20. Ma isegi ei ärritunud enam. Ootasime ja vaatasime filmi ja tukkusime ja vaatasime Itaalias toimunud jalgratta võistlust. Ja jälle aeg boardima minna aga ei. Uued uudised, et lend toimub kell 22.40. Olin nii pettunud ja väsinud, et ei oska seda ka kõige parema tahtmise juures sõnadesse panna. Ja nüüd võib oma kõige suurema ja emotsionaalsema kujutlusvõime kokku võtta ja kujutleda, mida ma tundsin kui tabloolt lugesin, et lend toimub kell 23.20. Niih, ja peale seda umbes kell 1 jõudsime kohale. Olime saarel.
Hakkasime Madeira lennujaamast välja jalutama, kui tuli turvamees. Krahmas mul ja Enril varrukast ja kamandas endaga kaasa. Meid nimelt saadeti eraldi kontrolli ja valgustusse. Ei tea, kas meie kaubanduslik välimus oli tõesti nii suuri kahjustusi saanud või nägime lihtsalt terroristid või narkoärikad välja.
Siis võtsime takso, sest busse enam ei sõitnud. Hotell oli bronnitud Madeira ainukeses linnas Funchalis. Takso arve 36 euri. Ma olin liiga väsinud!!
Hommik oli ilus, ärkasime ja läksime rollerit rentima. Saime ja väga soodsalt. Terve esimese päeva vuristasime mööda Funchali ja lähedalasuvaid külakesi ringi. Avastasime saarele omaseid jooke ja sööke. Isegi rannas sai käidud. Õhtul läksime peole, mille peamiseks tõmbenumbriks olid kohutav süldibänd ning senhora kes hoidis õlleklaasi pealael ja tantsis samalajal elavalt. Õhtune taevas ei tõotanud head, kiskus pilve.
Hommikul udutas korralikult aga mõtlesime, et ehk pealelõunat läheb selgemaks. Eksisime. Sellegipoolest panime rollerile hääled sisse ja asusime teele. Järgmise öö veetsime pisi-pisikeses külas.
Järgmisel päeval suundusime tagasi Funchali, sest olime tervele saarele juba ringi peale kärutanud. Ilm oli ikka veel kehva, väga kehva.
Ühel päeval tekkisid mul oma kaasvõitlejaga suured suhtlusprobleemid. Umbes päeva ei rääkinud, siis paar sõna ja siis jälle tasa-tasa. See muidugi oli harjutus iseseisvaks eluks, oskus olla üksi ja õnnelik. Sain rahuldavalt hakkama, ma arvan.
Lõpuks jõudsid Poolakad meile järgi. Õnn, õnn!! Jälle saan oma häält kasutada!
Järgmised päevad läksid natuke üksikult aga siiski rõõmsalt ja kiiresti. Tänu kirevale Poola seltskonnale. Päeval külakesed ja õhtuti pokker või see-mäng-inglorious-bastarditest. Ja peale teist raundi viimases mängus saime aru, miks filmis peale seda mängu tulistamiseks läks. Meil õnneks relvi kaasas ei olnud ja emotsionaalsed vaidlused lõppesid katkematu naeruga.
Lõpuks oli aeg koju tulla. Nüüd olen kodus. Homme lähen lõunasse rallit vaatama- Eesti poisile Otile pöialt hoidma.
Homme ostan Eesti piletid ka ära.
Homme, homme ja päike puudutas taas maapinda, konn on konn ja prints ei tea sellest midagi.. printsessi ei ole ammu nähtud.
This is my newest contribution for The Circuit Magazine to accompany part 3 of 3 articles on the history of sniping. After staying relatively loyal to the concept for the first 2 articles I got slightly more adventurous for this one, as you can see. Although the weapon is the British Army's L96A1 sniper rifle!
After playing around with a few poses I decided to keep as much relevance to the subject and article as possible (considering the lack of it in the character) I went with the traditional prone position but still wanted to emphasise the characters seductive curves, which brings the focus directly onto the buttocks!
Next I decided I wanted an exotic looking female and used photo reference of beautiful curvy women of Caribbean origin. and penciled out my idea and scanned it into photoshop at 600dpi before reducing it to 300 at the painting stage. Notice, I don't really go over board on the sketch and prefer to build it up as I progress through the painting stage.
Using the pen tool to create selections of anatomy and accessories I fill them all with the paint bucket tool and keep th
Using the selections I'd made earlier by keeping all opposing areas on separate layers I use a large, soft edged brush at a low opacity to first apply shadows and then highlights to pinpoint light direction and start to brin
I finish off the painting by adding a few layers of a deep bronzing, orangey colour to the flesh areas. I paint in shadows, foreground foliage, slightly alter the expression and finally add some highly effective camouflage paint to her skin. Now she's hot and ready for action.

Nüüd, kui meil on juba kuumust õuepeal rohkem kui üks põhjamaine keha nauditavaks hulgaks nimetab, hakkan ma mõtteid koju liigutama.
Eile, enne magama minekut, kella ühe ajal, tuli selline ära viskamise/pakkimise tuhin peale, et lausa raske oli suure ärevusega uinuda. Lõpuks siiski sain hakkama.
Hommikul vutt-vutt kooli, asjalikke asju ajama, ja pärast koju- kohvi sisse ja ära viskama/pakkima.
Mõtlen murega selle kahekümne pluss kaheks kilogrammi peale, mida saab endaga lennukis vedada ilma juurde maksmata(1kg- 10eur) ja vaatan oma asju mida on kogunenud aastaga vähemalt kaks korda rohkem.
Istusin asjade hunnikus- see särk prügisse, see kampsik pakki, need püksid jalga ja see auguraud Kristile, kes tuleb sügissemestril siia studeerima.
Ja nii paljude-paljude asjadega. Hinge ei ole, et mõnda oma kulunud, väsinud asja prügisse panna. Õnneks on mul kuuke veel varrukas.
Nüüd lähen pakkima homse Madeira reisi jaoks. Kõik vedelikud pisikestesse pudelitesse, magamskott pampu ja võimalkult vähe riideid pagasisse ja peab hakkama saama- kuus päeva ja supper soojus ju ainult.