Ropp suu ja karvased jalad

Ropp suu ja karvased jalad ei käi enam ammu kokku. Selleks, et kasutada kõige räigemaid väljendeid oma emotsioonide, pahameele- ükskõik mille näitamiseks või kellegi kuhugi saatmiseks ei ole vaja enam olla voorimees, meremees... ega ei peagi olema mees. Nüüd võib olla kes tahes.
Ma üldse ei väida, et ma ise olen väga sileda sõnavaraga tüdruk. Ei, üldsegi mitte.. Mu lemmik "roppus" on tra (mitte t*ra)!! Okei, mõte on jah sama. See lipsab poolvägisi üle huulte kui miski rappa kisub. Luban endale ka neid kurikuulsaid mütoloogilisi elukaid, kes ei lubaks?!
Miks ma üldse sõna võtan siis? SEST, kui sa ARVAD, et oled räige mimm.. Raha nagu ratsahobusel teadagi mida. Sa oled viimaseni timmitud, kannad ainuld Dolcet ja Gabbanat, käekotis lõugab üleni roosasse riietatud (ilmselt isane) chiuaua (kelle nimi on ka üllatus-üllatus Dolce). Siis palun ära tule mulle töö juurde (üldse avalikku kohta) ja karju üle müügisaali oma sõbrannale (kes on samasugune kloun): "Mine vittu, Keiu. Tule vaata kui kipa kott!" JA PUNKT!

Uduhobused

Mul on väga kaugest ajast, võis olla põhikooli keskpalik umbes, üks luuletus meeles. Ma enam ei tea kas see on sõna-sõnalt just täpselt mul peas. Aga peas ta on, mingis omas vormis.
Ma isegi ei tea kes selle autor on (au talle), mis selle nimi on ja miks see mul ikka meeles on. See kerge hirm, mis mu kujutlusvõime tööle paneb nüüd ja pani juba siis, vist...
Alati, kui ma seda luuletust oma peas kordan, kujutan sinna juurde hundi ulgu ja linnukese tsirrtsirri. Peab olema pime ja täiskuu, just sadanud ja vana koppel, seal koplis on vihma- ja kastemärjad valgesse kilesse mähitud heinapallid. Kopli ääres on kraav, kraavis on tohutul hulgal põldmarja vääte. Kopli ääres kasvavad suured puud ja seal kus silm enam ei seleta algab paks mets. Just seal loeksin mina seda luuletust... ja nii loen...

Hallide udude turjal
õhtu kohale toodi
Udud nüüd magavad lohkudes
väsinud hobuste moodi

Lähen ja märga luhta
metsani tallan raja
Silmis kätes ja südames
päikese punane kaja

Miks olid Haiba lapsed kord aastas lillad?

Just sügisel. (Ei olnud homoparaad) Hoopis arooniad olid valmis saanud!
Arooniatega sai kõike teha- nendega sai joonistada, neid sai loopida (teisete pihta ja niisama), nendega sai kivi lillaks värvida, neid sai nahkhiirtele visata, neid sai läbi putke varre tulistada, võis niisama teisi või ennast lillaks värvida, nendega sai jätta mulje verest, nendega sain ema närvi ajada, nende põõsastesse sai peituda ja neist üle hüpata, sai niisama rattaga sisse sõita ja võis ka kellegi teise kaasa tõmmata... või siis ainult tema lükata.. ja mõni vist isegi sõi neid! (Ainuke asjalik arooniapõõsas ragistaja, keda ma mäletan, oli Haiba I Vanaema, tema tegi neid vist sisse.)

Ja nüüd on see Pihlaka tee (Haiba sai tänavate nimed)?!
Aga AROONIAD??

"Mis on??" "Ei midagi!!"

Mitmed meeled.

Uskumatu kui palju hirmu, kurbust ja debiilsust võib ühe õhtuga kuulda ja näha. Ja kui seda peaks veel tundma. Kõike seda sitta kõrvalt vaadates/kuulates, peaks ma kõigevägevamale (juhul kui on selline elukas) tänulik olema oma rahu eest. Ja nagu fakk, kas saan sellest alles nüüd aru kui näen, et on keegi kelle nahka ei tahaks mitte mingil juhul pugeda. Kallis D, ALATI kui abi vajad!

Kartulid ja Madis Jürgen

Lugesin eile lõunaks jälle umbes kuu vanust Ekspressi. See on tavaline, et loen lehti mitu korda. Kuni keegi otsustab nad ära visata.
Selles Ekspressis oli artikkel mis mulle juba siis, kuu tagasi, väga muljet avaldas. Selle autoriks on Madis Jürgen ja räägib erinevatest kartulitest. "Kas poekartul kasvama ka läheb."
Ei, ma ei ole üldse aiandusfänn, vastupidi. Ma lausa vihkan kartulite külvamist, kõplamist, võtmist jne. (Okei, hernehirmutisi on meeldinud valmistada ja üles panna.) Lapsepõlves sai vist liiga palju aega vagude vahel veedetud ja villis käsi ravitud.
Kummaline, et mu lemmik on lugu nii igavast asjast nagu kartulid. Tegelikult on see vist ka muust, mitte ainult kartulitest! Natuke kõigest.
(Artikkel ise on siin)

Tallinn-Haapsalu-Tallinn

Eile kui ma H´ga maailma asju arutama hakkasin oli taevas juba pilve tõmmanud. Kell võis olla üheksa kanti. Või siis ühe kanti.
Me H´ga arutasime kõike mis oluline. Mõtlesime, et mis see ilu on. "Ilu on vaataja silmades." Neid inimesi kes on meie ümber pidevalt ja alati olnud me ei tavatse lahterdada ilusateks ja mitte väga ilusateks. Nad on sellised nagu nad on, oleme harjunud. Ja me isegi ei tule sellele, et hakata arutlema kas see inimene on ikka sellesmõttes ilus ja see ei ole ju isegi tähtis. No sellesmõttes ilus, et sisse ei vaata. Ainult korpus.

Järgmisel päeval ma läksin hambaarsti juurde otse teed ja jäin kümme minutit hiljaks.

Haapsallu jõudsime vara. Perega. Pere on tore. Kui ei pea kaua koos olema. Andeks, aga nii see on. Mulle piisas kahest päevast ja õnneks oli tore.
Rannas emme märkas, et mul on tatoveering. Küsis kaua püsib. Mina: "IGAVESTI." Ja see teema lõppes sama kiiresti kui algas.
Teele kohviku sees oli palju töömehi. Ja kui me välja läksime oli nende auto maja ees. Autos istus üks töömees kes sõi kodust karbiga võetud toitu. Ma nägin ta karbikeses pooleks lõigatud kanamuna ja kartuleid. Ma ei tea miks see pilt mulle nii hinge läks.

Haapsalust tagasi Tallinna sõitsin bussiga. Mis mulle tegelikult meeldib. Aga minu ees istus neeger koos vana naisega. Ja mind häiris, et ma ei saanud/osanud täpselt aimata kui vana see must mees oli. Ja bussis haises, vist peldik.

Bussijaamast istusin 17A linnaliini. Istusin esialgu. Siis seisin, sest mulle ei meeldi kui võõrad inimesed mulle vastu lähevad. Niisis seisin. Minu kõrvale seisis mees, kes oli ilmselgelt Old Spicega liialdanud. Ja ta ei olnud ka ilmselgelt täie mõistuse juures ja ma tundsin, et ta tahab mulle midagi öelda. Nii me siis seisime seal, kuni ta ütles mulle: "Täna on 3. juuli." Mina ütlesin, et jah ma olen sellega kursis. Tema läks maha Lillekülas ja mina varsti Koolimajas.

Nüüd olen rahulikult neli päeva tööl ja Eesti on rahvarõivais.