"Mis on??" "Ei midagi!!"

Mitmed meeled.

Uskumatu kui palju hirmu, kurbust ja debiilsust võib ühe õhtuga kuulda ja näha. Ja kui seda peaks veel tundma. Kõike seda sitta kõrvalt vaadates/kuulates, peaks ma kõigevägevamale (juhul kui on selline elukas) tänulik olema oma rahu eest. Ja nagu fakk, kas saan sellest alles nüüd aru kui näen, et on keegi kelle nahka ei tahaks mitte mingil juhul pugeda. Kallis D, ALATI kui abi vajad!

Kartulid ja Madis Jürgen

Lugesin eile lõunaks jälle umbes kuu vanust Ekspressi. See on tavaline, et loen lehti mitu korda. Kuni keegi otsustab nad ära visata.
Selles Ekspressis oli artikkel mis mulle juba siis, kuu tagasi, väga muljet avaldas. Selle autoriks on Madis Jürgen ja räägib erinevatest kartulitest. "Kas poekartul kasvama ka läheb."
Ei, ma ei ole üldse aiandusfänn, vastupidi. Ma lausa vihkan kartulite külvamist, kõplamist, võtmist jne. (Okei, hernehirmutisi on meeldinud valmistada ja üles panna.) Lapsepõlves sai vist liiga palju aega vagude vahel veedetud ja villis käsi ravitud.
Kummaline, et mu lemmik on lugu nii igavast asjast nagu kartulid. Tegelikult on see vist ka muust, mitte ainult kartulitest! Natuke kõigest.
(Artikkel ise on siin)

Tallinn-Haapsalu-Tallinn

Eile kui ma H´ga maailma asju arutama hakkasin oli taevas juba pilve tõmmanud. Kell võis olla üheksa kanti. Või siis ühe kanti.
Me H´ga arutasime kõike mis oluline. Mõtlesime, et mis see ilu on. "Ilu on vaataja silmades." Neid inimesi kes on meie ümber pidevalt ja alati olnud me ei tavatse lahterdada ilusateks ja mitte väga ilusateks. Nad on sellised nagu nad on, oleme harjunud. Ja me isegi ei tule sellele, et hakata arutlema kas see inimene on ikka sellesmõttes ilus ja see ei ole ju isegi tähtis. No sellesmõttes ilus, et sisse ei vaata. Ainult korpus.

Järgmisel päeval ma läksin hambaarsti juurde otse teed ja jäin kümme minutit hiljaks.

Haapsallu jõudsime vara. Perega. Pere on tore. Kui ei pea kaua koos olema. Andeks, aga nii see on. Mulle piisas kahest päevast ja õnneks oli tore.
Rannas emme märkas, et mul on tatoveering. Küsis kaua püsib. Mina: "IGAVESTI." Ja see teema lõppes sama kiiresti kui algas.
Teele kohviku sees oli palju töömehi. Ja kui me välja läksime oli nende auto maja ees. Autos istus üks töömees kes sõi kodust karbiga võetud toitu. Ma nägin ta karbikeses pooleks lõigatud kanamuna ja kartuleid. Ma ei tea miks see pilt mulle nii hinge läks.

Haapsalust tagasi Tallinna sõitsin bussiga. Mis mulle tegelikult meeldib. Aga minu ees istus neeger koos vana naisega. Ja mind häiris, et ma ei saanud/osanud täpselt aimata kui vana see must mees oli. Ja bussis haises, vist peldik.

Bussijaamast istusin 17A linnaliini. Istusin esialgu. Siis seisin, sest mulle ei meeldi kui võõrad inimesed mulle vastu lähevad. Niisis seisin. Minu kõrvale seisis mees, kes oli ilmselgelt Old Spicega liialdanud. Ja ta ei olnud ka ilmselgelt täie mõistuse juures ja ma tundsin, et ta tahab mulle midagi öelda. Nii me siis seisime seal, kuni ta ütles mulle: "Täna on 3. juuli." Mina ütlesin, et jah ma olen sellega kursis. Tema läks maha Lillekülas ja mina varsti Koolimajas.

Nüüd olen rahulikult neli päeva tööl ja Eesti on rahvarõivais.

Perepäev.

Pere on tore ja tähtis. Käisime kinos ja burksi söömas ja riideid ostmas. Mida veel tahta. Loomaaeda muidugi! Aga nagu üks mu sõber I ütles: "Loomaaias haiseb!" Ja tal oli vist õigus.
Õhtul lähen Etstonian Airi kodukale. Oi-oi, kas tõesti reaalsus!?

UBI

Täna on minu päev olnud selline kus ma ei ole väga suutnud mõtteid oma peas lauseteks muuta ja neid verbaalselt vormistada. Ühesõnaga olen vaikne. Kes mind tunnevad teavad, et see ei ole igapäevane nähtus. Aga vist sagenev nähtus.



Sain just suurepärase uudise ja selle "suurepärasuse" kinnituseks kalpsas poest (kus ma töötan) mööda üks maru murjam noormees ja naeratas mulle nii, et ainult hambad ja silmavalged välkusid. Keegi kõrgem saatis mulle vist märgi! Lööki on!



Jah, hommikul sain veel ühe uudise mis oli ka väga hea. Või isegi veel parem. See on aga suur saladus. Veel!



Pean lihtsalt harjuma ja oma otsustatud otsused õigeks elama.

Ühe asja kaks otsa.

Eile sadas kui ma tööle hakkasin minema. Päris kõvasti kallas ja ma jõudsin hakata muretsema, sest vesi voolas mööda mu nägu alla, viies kaasa meigi ja vaeva mis ma olin näinud. Tavaliselt ma ei muretseks aga 8 tundi tööl. Kohale jõudes ma olin selle unustanud, ju ei olnud siis nii hull. Aeg läks ja läks. Ja siis ma läksin jälle mööda Nõmme teed ja ei sadanud. Kuigi oleks võinud, ma otsustasin bussi kasuks.

Täna on teistmoodi. Täna paistab päike ja mina sõidan autoga.