Eelmisel nädala neljapäeval pakkisime Kaijaga koos (üle pika aja) kompsud jälle kokku ja läksime rändama- hääletama. Suht orgaiseerimata tripp, isegi võikused ei teinud aga ujukad pakkisime igaksjuhuks kaasa.
Sihiks võtsime Salamanca Hispaanias.
Eelmusel õhtul võtsin ühendust Junioriga (CouchSurfing.com), kes elab Salamanca kesklinnas korteris mille rõdul on Brasiilia lipp. Vastuseks tuli: "Cool, You are welcome!!"
Sellega sai enne väheke kahtlane minek kindlaks plaaniks.
Minek sujus esialgu ilma suuremate viperusteta- iegi vihmavari oli täiesti ilmaasjata kaasas.
Kokku läksime nelja autoga- kaks rekkat ja kaks sõiduautot. Esimene sõidukas oli niivõrd tore härra, et viskas meid üle piiri ära. Ostis veel Pepsitki karastuseks. Ehk ei olnud mingi perv.
Teist masinat ootasime päris kaua, enne rääkisime veel Hispaania politseiga, et aiai tüdrukud, kiirteel on väga ohtlik, ehk laske kohe jalga või saate trahvi. Meie aga alla ei andnud kui härrad politseinikud olid silmapiirilt läinud jätkasime meie oma püha ülesannet, jalg natuke värises aga hetkel ei olnud see üldse oluline.
Järgmine auto oli ka sõidukas, mingi ammune Maffia boss vist, nüüd oli ta küll juba kindlasti oma kaheksakümnenda sünnipäeva ka ära näinud. Päris vana oli. Naise pilt oli ka armatuuri küljes.
Järgmine rekka tegi meile tünga ja ülejärgmine rekka viskas Salamanca kesklinna ära.
Salamancas tahtsime ühe öö veeta aga veetsime kaks. Läbi Couch Surfingu kohtusime kamba Erasmustega Oviedost. Kutt, kes meiega Juniori kodus surfas, oli Mateusz, sündinud Poolas aga peale viiendat eluaastat kolis perega Saksamaale. Mängis kitarri ja oli lihtsalt lahe lokkidega sell. Temaga koos olid veel mõned poolakas, sakslased, prantslanna ja mõned hispaanlased. Päeval olime turistid ja õhtuks oli plaanitud korralik korteri pidu, sangria, cuba libre, kitarri ja jälle osaga maailma kõige ägedamatest inimestest!
Hommikul oli vaja tagasi Portugali tulla. Hääletamise idee kaotas oma väärtust võideldes maailma kõige suurema tuule(orkaan Tsiilist), peavalu ja unega. Tuul oli nii räige, et ma arvasin, et lendan minema või saan mõne teeviidaga otsaette ja ei ole isegi aega, et kallistele öelda kuiväga neid armastan. Õnneks läks kõik hästi ja küll mitte enne pimedat aga pimedas olime tagasi Pacis. Kahe autoga seekord!
I love my life!!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment