Ja veel ilusam tunne seda vaadet vaadates.
Minek oli vaevaline. Aga seda vaeva väärt. Käisime "kirikus", mida me eelmisest elukohast(pink residentsist) UBI´sse kõndides alati vaatasime ja mõtlesime, et ükspäev läheme sinna. Eile oli ükspäev.
Sinna jõudes selgus, et kirik ei olegi kirik. See oli miski väga eriskummaline hoone, õigmini jäägid sellest. Aed oli küll tabaga kinni aga kurat kui me juba nii kaugel olime siis pidime kõike seda müstilist ilu käega katsuda saama. Hüppasime üle aia.
Ehitasime oma pesa ühe suure kivi otsa.
See kivi oli keskelt natukene õõnes, nagu vann vms. Panime lina istumise alla ja magamiskoti varvaste peale. Päike puudutas paremat põske. Külm tuul kõditas varbaid üha enam ja lõpuks sundis päris ära peitma. Seal oli nii hea lihtsalt olla. Mittemidagi teha ja üldse täitsa oma mõtteid mõelda ja vahepeal K´ga naeru lagistada.
Kaasa olime võtnud pudeli veini, tatart, maisi ja tuunikala. Päris luks muidu aga tomati olime sunnitud ära viskama, sest see oli lömastatud.
Maisi meie esialgsetes plaanides ei olnud aga kui läksime linnapeale veinijahile astusime sisse Mini mercadosse. Seal on poepidaja tihti väikese armsa plikaga. Pisike tirts hakkas meid kohe usinasti viinamarjadega söötma. Ma veel jõudsin mõelda A-gripist(hakkan ka vist juba lolliks kiskuma selle asjaga. Hiljem sain teada, et K ka).
Veini seal muidugi ei olnud ja ega seal eriti midagi ei olnud. Aga paha oleks olnud peale seda kõike sõbralikkust sealt midagi ostmata välja astuda. Ostsime maisi.
Tagasitee kulges kiiremini, mäest alla ja mööda mägijalgratturite teid. Üht saime vahepeal tohtrdada ka, ma ei tea kas ta natuke proovis eputada ka või oli ta tählepanu niisama natuk hajevil. Igaljuhul käis ta üle kuudi. Aga samas, neid radu oli isegi jala peaaegu võimatu tervete kontidega läbida. Õnneks me saime hakkama ja jõudsime väsinud ja rahulolevatena tagasi koju. Ja arvata võib kui õnnelikud me veel olime kui kuulsime, et sooja vett ei ole!!!
Koju jõudes jõime veel veini. Ja kokkuvõttes ma tundsin, et olen peale seda rännakut vist natukene parem inimne.
No comments:
Post a Comment