Kui me kunagi väikesed olime mängisime, et oleme Spice Girls´id. Bändis oli kõik korras, välja arvatud see, et teiste kõrval olid liikmeteks kaks Emmat ja null Mel B´d. Keegi ei tahtnud olla tumeda naha ja kräsus peaga.
Kas tõesti oli väikestel tüdrukutel hinges arenemata rassismi algeid?
Kui ma juba veidi suurem olin siis ma üldse ei mõelnud rassismist või kellegi eristamisest või vahe tegemisest. Ei pooldanud, ei olnud vastu, ei hoolinud.
Siis, kui ma veel kasvasin ja Eestist puhkust võtsin, ma ikka ei hoolinud, aga teisiti.
Seekord ma ei pooldanud, ei olnud vastu, aktsepteerisin.
Nüüd kui ma olen selline nagu nüüd, inimesed kellega pidevalt kohtun (vabatahtlikult kui ka olude sunnil) peavad värvilist olemist leebelt öeldes kehvaks, nad ei arva, et võid olla kus iganes kui su elu algab.
Nüüd ma ei ole poolt, ei vastu, ei hooli, aktsepteerin.
Mõlemaid, sest nii saab.
*Kaija, Su blogil on ilus nimi :).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment