Ootasin maja trepil tüdrukuga, kes ammu tuttav, sest tunne on selline kuid kelle nime ja nägu ei suuda meenutada. Mind natuke vihastas, et ainult mina olin närviline, ootusärev.. tal oli käes klaasikild ja ta uuristas, tuima näoga, kruusa ja liivasegusele trepiesisele looklevaid jooni. Me mõlemad ootasime.
Lõpuks tulid esimesed auto tuled. Ilus auto, edev, tumesinine, marki ma kahjuks ei näinud. Aga ei, see ei olnud see keda ootasime.
Kohati läks mul kõik täiesti segamini ja ma ei mäletanud enam milline Ville Valo välja näeb, miks ta minu juurde tuleb ja kes ta selline üldse on.
Veel mõned autod ja hävinenud närvirakud.
Ja siis järsku, kurat teab kuidas,seisis ta mu ees, mees kellelt mul on lapsepõlvest saati nii palju küsida olnud aga nüüd ei suuda ma sõnagi poetada.
Vaatasin ta meigitud tumedatesse simadesse, võtsin tal käest. Selliselt kogusin ennast natuke ja valmistasin eelseisvaks ette, naeratasin häbelikult ja küsisin väga ametlikul toonil: "Kas ma nüüd võin sind suudelda?"
Parimal hetkel ma ilmselt keerasin teise külje ja nägin veel toredamaid unenägusid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment