Teate neid päevi, eks, kus ärkate vabatahtlikult enne kella üheksat hommikul, keedate kohvi ja ei pea kuskile kiirustama. Padja näoga tuterdate korteris ringi ja elu tundub võrratult meeldiv ja mahe. Juuksed hoiavad sel erilisel päeval ju kuidagi eriti hästi ja olete justkui kilokese alla ka võtnud.
Ja siis hakkavad asjad juhtuma.
Minul algas kõik nii:
Õues oli mõnus karge talveilm. Panin jalga oma eriti soojad ülepõlve saapad, nende ainuke miinus on see, et nad on natukene libedad. Kõndidin uksest enesekindlalt välja, jube hea tunne oli.. Ja siis järsku, raisk, sain hoiatuse. Hetkeks olin põlvili maas. Siis ma veel ei teadnud, et oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Järgmise asjana sain ma jänese sõitmise eest trahvi. Esimest korda elus. Päris huvitav oli. Mupo tegelased on ainult veits ahvid. Eriti see mutt, kes istus ukse nupu kõrval. Sel oli raske seda nuppu vajutada, et ma välja saaksin(kui kõik paberid ja trahv olid vormistatud, ma ei üritanud põgeneda). Siis ma kangutasin seda ust, muti kõrval asuvat esiust, tagaistmelt ja pääsesin värskesse õhku. Hakkasin bussipileteid ostma.
Linnas esimese asjana oli mul vaja minna tööle, sest kõht oli tühi. Kui ma Hobujaamas bussist maha lähen on mul umbes miljon teed vaja ületada. Ahtri tänaval on ainult rajad, foore ei ole. Ja siis ma seisin seal tee kõrval nähtamatuna, ausalt. Kunagi ei ole ma nii kaua oodanud, et teed ületada.
Hiljem läksin kooli. Ilma asjata. Kõik kes mulle kasulikud oleksid olnud olid sellel kenal esmaspäeval majast väljas.
Läksin töövestlusele. Seal, kus on palju bussi/trolli peatusi ja palju inimesi, kõndis mulle vastu poiss, umbes 12 aastane. Vaatas mulle juba kaugelt silma, väga teravalt nagu üritaks mu mõtteid lugeda.
Ta jõudis mu kõrvale, lõi mulle ribidesse hoobi ja üritas mu koti endaga kaasa viia.
Õnneks mu närvid on läbi ja refleksid head. Võitlesin oma koti eest ja lõin mehise lööbi otse vastu pahkluud. Rituaali juurde kuulusid ka sõnad: "Kao minema, raisk!" Väike pärdik kuulas käsku.
Kott eriti turvaliselt kätte surutud ja kivinäoga jõudsin vestlusele. Sellest ma aga teile ei räägi.
Nii, siis läksin Kristiine keskusesse asju ajama. Ka seal ootasid probleemid, mis kahjuks ei kuulu avalikustamisele.
Siis kui kõik oli läksin puupüsti trolli peale, et kaupsi juurde saada ja hiljem koju sõita. Tõesti oli kitsas. Mu taga seisis vana mees, kes hakkas järsku köhima. Mulle otse kuklasse, kätt suu ette ei pannud. Ma paar köhatust kannatasin ja kui ta ikka järgi ei jätnud küsisin siis nii viisakalt kui ma veel vähegi oskasin: "Kas te tingimata peate mulle kuklasse köhima?" Papi vaatas mind nagu ufot, aga köha oli õnneks läinud. Olin vist natuke ülekohtune.
Kui kaupsi alla terminali jõudsin oli 35 ees. Tegin paar jooksusammu ja olin bussi kõrval. Ja see kuradi eriti ahv bussijuht lasi mul täpselt nina ees uksed kinni ja sõitis minema. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin enda ette, tundsin kuidas lihased näos pingule tõmbuvad ja silmamunad niiskeks muutuvad.
Selleks hetkeks, kui 19 buss ette sõitis, olin ma nii väsinud ja see päev juba nii ülekohtuseks kujunenud, et ma ei pidanud väga valeks mutikestele istet mitte pakkuda. Hoopis augustasin pileti ja lasin silma korra kinni.
Tundsin sibula haisu. Jah, ostsin Prismast oa-singi salati mille karp lekkis, ja kuna täna kõige võimsamal minust täna kahju ei olnud siis lekkis ka kilekotikene mille sees salatikarp oli. Terve tee tegin näo, et ega ometi mina ei haise ju.
Nüüd olen kodus, istun oma voodis, joon meega teed ja tõden, et mõned päevad on sellised, kus peaks tuppa jääma. Ilma naljata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment