Nüüd, kui kõik nii pöörase kiirusega liigub, tõmban ma korra hinge ja näen, et ei ole kuhugi jõudnud, ei ole isegi liikuma hakanud.
Olen juba kaks kuud siin olnud, see tundub nii üürike aeg ja samal hetkel on kõik eelnev kadunud, olen justkui unest ülesse ärganud. Jäänud on vaid ergas unenägu mida ka ärkamise hetke ehmatus ei suutnud mälust kustutada. Kõik reisid, mõtted ja inimesed omasid tähtust vaid magades. Kõik. Ja südame olen ka maha pillanud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment