Koitsa

Vahepeal olen koju jõudnud.

Lennujaamas maganud, nagu Vietnamis, üks silm pagasil.

Coca-colat joonud mis maksis 2.5 euri. Aga see oli peale rämeebamugavate pinkide peal magamist maailma parim turgutus. Kihisev ja külm.

Rämedalt nälginud. Hiljem Lissabon-Helisnki lennukis muginud.

Helsinkis neli tundi oodanud. 

Jõuluvanaga kohtunud, kes loeb läbi kõigi laste kirjad ja oskab kõiki maalilma keeli. See kohtumine sikutas minust vägisi välja väikese plika. Nii ma siis seal istusin, segaduses aga õnnelik. Enam kunagi ei kahtle Jõuluvana tõelisuses.

Palvetanud, et Helisinki-Tallinn lennuk meid inglite juurde ei transpordiks.

Mõelnud, et miks stjuardessil koguaeg nutukas suus on. Aga siis sain aru, et ta pillib, sest ta ülemus on mõrd.

Pagasi ära kaotanud. Ja ka ülesse leidnud.

Lõpuks olen koju jõudnud. Nädalaks. Mis on varsti läbi juba.  

Nurr! Ei mäletagi enam neid kõiki emotsiooni mis mind valdasid koju tulles. Tulles umbes 26 tundi koju. Eestisse.