Ööd on mul päris hullud, vahest mõtlen, et kas ikka pean hommikuni vastu. Sellepärast otsustasin jälle haiglasse minna, läksin umbes kella üheteistkümne ajal. Enne kohale jõudmist panin endale 100 diagnoosi kopsuvähist seagripini.
Teepeal mõtlesin endale veel selgeks, et köhin seal seni arstile näkku kuni ta on nõus mulle analüüse tegema ja uurima, et kaua mul siis jäänud on. Et, noh, kas on seagripp või kopsuvähk.
Uuringutele sain kergemini kui olin oodanud. Valu rinnus oli vaja ainult juurde mõelda. Aga no see on ka pooltõde ja poolvale, sest kõikvõimalikud lihased valutavad kahenädalasest köhimisest. Peaaegu ei valetanud.
Olin siis saanud kollase käepaela, mis tähendab üsna kiire juhtum ja mis omakorda tähendab, et mu maksimaalne ooteaeg on 90 minutit. Seal ei pidanud niikaua ootama. Umbes 45 minutit. Nende minutite jooksul tuli mul aga selline emo hoog peale, et karju appi. Hakkasin nii koledasti seal pisikeses inimestega täidetud ruumis nutta lahistama, et isegi surevad patsiendid kanderaamidel vaatasid mind haleda ja kaastundliku näoga. Üks maskiga tädi andis mulle taskurätti. Proovisin siis ennast kokku võtta. Isegi õnnestus.
Siis tuli arstitädi ja ma läksin tema kabinetti. Tema ei räägi inglise keelt. Okei, räägime siis Portugali oma. Seal kabinetis sain hakkama, sain aru, et vaja teha kopsu röntgen, kopsumahu uuring ja kolm vereproovi. Mõeldud, tehtud.
Läksin siis verd andma, tädil käed värisesid ja mul on väikesed veenid. Võite arvata milline seatapule lähedane pilt seal kujunes. Okei, liialdan natuke.
Järgmine. Kopsumahu uuring, või ma vähemalt arvan, et see oli see. Ega ma nii täpselt ka seda portugeli keelt ei mõista! See oli siis nii, et mind kamandati järgmisesse ooteruumi. Hapniku mask pandi näole ja teineots seinakülge. Nii ma siis istusin seal nagu rumal kanderaamide ja ratastoolide vahel, köhida ei julgenud ja kurgus sügeles. Peale umbes tunnist ootamist, tabas mind uus paanika. Nad on mu siia seinakülge ära unustanud!! Tahtsin jälle nutma hakata aga mõtlesin, et kurat, olen suur tüdruk ja suured tüdrukud nutavad ainult erijuhustel. Kogusin ennast. Ja väga huvitava fakti avastasin, ma olin seal ruumis ainuke inimene kes suutis ise liikuda. See muidugi tekitas minus piisava haletsuse hoo, et ma tahtsin jälle nutma hakata. Jõudsin ainult paar pisarat pisardada kui tuldi minujuurde.
Õde(mees) ütles mulle: "Are You Mari, Come with me!" Ainult noogutasin, sest kui oleks ühe sõna öelnud oleksin jälle nutma hakanud. Järgnesin talle röntgenisse. Röntgeni üksetaga oodates hakkasin nii kohutavalt ulguma jälle, ja need pisarad ei tahtnud kuidagi lõppeda. Mul oli nii kahju endast, nii kahju neist kõigist inimestest. Nii kahju sellest, et keegi minuga seal ei tegelenud ja minuga inglise keeles rääkida ei osanud ja kahju sellest, et ma üldse mingit tähelepanu nõuan kui olen samas ruumis umbes kümne inimesega kes on silmnähtavalt palju õnnetumas olukorras kui mina. Nutsin terve maailma valu ja haiguse pärast. Ma isegi ei proovinud ennast tagasi hoida ega lohutada enam, see oleks liialt energiat kulutanud. Lihtsalt toetasin selga vastu seina ja nutsin.
Siis tuli see isane õde, patsutas mulle õlale ja ütles: "Palun ära nuta, kõik saab korda. Sa saad varsti terveks!" Siis ma vaatasin talle otsa ja mu pilk vist ehmatas teda, igatahes ta võttis käe mu õlalt ja astus sammu tagasi. Samal hetkel kui ta mulle need sõnad ütles käis mu peast läbi korraga miljon küsimust millest ma ei olnud võimeline ühtegi verbaalselt vormistama. Midagi sellist: "Kas mul ongi mingi räme haigus või?", "Kas juba on selge või?" "Ma surengi Portugalis maha või?" jne. See on vist tõsi, et alati ei ole sõnu vajagi. Mõnikord piisab pilgust.
"Come with me." Muidugi läksin, ega palju varjante ei olnud. Sain röntgeni ka tehtud.
Kell 17.30 olin tagasi Pacis kolme karbi rohtude ja teadmisega, et olen ikkagi lihtsalt külmetunud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment