SP e. miks mul aega ei ole

Vaatan juba mitu päeva, muud ei ole aega teha.. ja no kooliga on ikka lood mais ou menos(nii ja naa).
Ah, aeg annab arutust. Ja iga asi pidavat ju millekski hea olema. Ju siis South Park on ka!

Hea

Siiski-siiski.
Rõhu asetame videole.

Minu esimene lumi

Nummi, muud ei ole öelda.

Kassiga pooleks

Kui me üleeile Santa Hora´sse jõudsime oli taevas juba pilve tõmmanud. Vihma tibistas ja külm oli. Jõin ühe vee ja tajusin, et tahan koju. Oma pessa tudule. Mõeldud, tehtud. Magasin juba enne kui Kaija jõudis ülesse ronida ja oma pessa pugeda.

Eile sai vähe asjalikum oldud, nimelt käisime poes. Räiged eided. Õhtul kakkus ära veits. Blah, mis teha, räiged eided. Kaijal mitte. Ta võtab antibiootikume.

Kokkuvõte:
Pika ja piinarikka mõttetöö tulemusel luban kahelda(peamiselt iseendal) oma terves mõistuses(!!!!), mõtlemises, ja olemises. Tegevuste ökonoomsuses, ratsionaalsuses ja operatiivsuses.

Nüüd läheme mägedesse hingama. Loodan, et jõuame enne pimedat.

Angels forever

Täna ma olen natuke naljakas. Ei, mitte sõna otseses mõttes. Ma lihtsalt olen naljakas, nagu väljaspool ennast.
Ja see laul on mu peas kinni. Juhuslikult, ei tea kuidas tulnud. Ja inglitega on mul alati midagi olnud. Ja edasi on ka.
Võib siis tänase asjalikult, samaaegselt koolis ja oma mõtetes veedetud pärastlõuna soundtrack´iks lugeda ja ma oskan jälle unistada, nagu vanasti.



I sit and wait
does an angel contemplate my fate
and do they know
the places where we go
when we�re grey and old
�cos I�ve been told
that salvation lets their wings unfold
so when I�m lying in my bed
thoughts running through my head
and I feel that love is dead
I�m loving angels instead

and through it all she offers me protection
a lot of love and affection
whether I�m right or wrong
and down the waterfall
wherever it may take me
I know that life wont break me
when I come to call she wont forsake me
I�m loving angels instead

when I�m feeling weak
and my pain walks down a one way street
I look above
and I know ill always be blessed with love
and as the feeling grows
she breathes flesh to my bones
and when love is dead
I�m loving angels instead

and through it all she offers me protection
a lot of love and affection
whether I�m right or wrong
and down the waterfall
wherever it may take me
I know that life wont break me
when I come to call she wont forsake me
I�m loving angels instead

His Infernal Majesty

vibskov emenius

The fringe projects:

Salliga on soe

Sallid.

Ühevärvilised, värvilised, kirevad, naturaalsed, tutikestega, narmastega, kootud, heegeldatud, riidest, suured, väikesed, soojad, niisama ilusad... IIIGAAASUUGUSEEED!!!

Ja ma olen nii vaimustuses(ise ka ei usu)! Tõsiselt.

Supersuper valik mu kollektsiooni(!!!) jaoks inspiratsiooni ammutamiseks:

Ilus

Kes teeb see jõuab, parem hilja kui mittekunagi!*

Kooliga on perses. Ma isegi ei hakka vabandama oma brutaalse kõnepruugi pärast aga nii see on ja me oleme kõik ju suured inimesed. Kes ealt, kes vaimult, kes massilt ja Jumal teab millelt veel. (Ja siis nüüd meenus, et vaatasime Kaijaga ühte filmi "10" ja seal öeldi nagu ka 10 käsku ütleb, et Jumala nime ei tohi ilmaasjata suhu võtta)

Aga jah loo iva on see, et ma hakkan nüüd hoolega looma moejooniseid, plakateid, pilte jne jne... Ja muidugi kirjutama ühte artiklit (mille kuupäev oleks täna aga õnneks Epuke andis mulle "mänguaega".) Üks suur hunnik tegemata tegemisi olen!!!

"JÕUDU TÖÖLE, MARI!!!!"

Ps! Aga väga väärt nädal oli!!

Motivatsioon* laulust mis on väga ebasümpaatselt bändilt Ps Troika AGA see lugu on mõnna ja teemps on õige ja kui jutt juba sinnapeale läks tervitan Andrit kah.
Lugu siis selline:

Tere jälle, Henrik Vibskov!

Ratastoolid, kanderaamid ja EMO Mari e. kuidas ma haiglas nutmas käisin

Ööd on mul päris hullud, vahest mõtlen, et kas ikka pean hommikuni vastu. Sellepärast otsustasin jälle haiglasse minna, läksin umbes kella üheteistkümne ajal. Enne kohale jõudmist panin endale 100 diagnoosi kopsuvähist seagripini.
Teepeal mõtlesin endale veel selgeks, et köhin seal seni arstile näkku kuni ta on nõus mulle analüüse tegema ja uurima, et kaua mul siis jäänud on. Et, noh, kas on seagripp või kopsuvähk.
Uuringutele sain kergemini kui olin oodanud. Valu rinnus oli vaja ainult juurde mõelda. Aga no see on ka pooltõde ja poolvale, sest kõikvõimalikud lihased valutavad kahenädalasest köhimisest. Peaaegu ei valetanud.
Olin siis saanud kollase käepaela, mis tähendab üsna kiire juhtum ja mis omakorda tähendab, et mu maksimaalne ooteaeg on 90 minutit. Seal ei pidanud niikaua ootama. Umbes 45 minutit. Nende minutite jooksul tuli mul aga selline emo hoog peale, et karju appi. Hakkasin nii koledasti seal pisikeses inimestega täidetud ruumis nutta lahistama, et isegi surevad patsiendid kanderaamidel vaatasid mind haleda ja kaastundliku näoga. Üks maskiga tädi andis mulle taskurätti. Proovisin siis ennast kokku võtta. Isegi õnnestus.
Siis tuli arstitädi ja ma läksin tema kabinetti. Tema ei räägi inglise keelt. Okei, räägime siis Portugali oma. Seal kabinetis sain hakkama, sain aru, et vaja teha kopsu röntgen, kopsumahu uuring ja kolm vereproovi. Mõeldud, tehtud.
Läksin siis verd andma, tädil käed värisesid ja mul on väikesed veenid. Võite arvata milline seatapule lähedane pilt seal kujunes. Okei, liialdan natuke.
Järgmine. Kopsumahu uuring, või ma vähemalt arvan, et see oli see. Ega ma nii täpselt ka seda portugeli keelt ei mõista! See oli siis nii, et mind kamandati järgmisesse ooteruumi. Hapniku mask pandi näole ja teineots seinakülge. Nii ma siis istusin seal nagu rumal kanderaamide ja ratastoolide vahel, köhida ei julgenud ja kurgus sügeles. Peale umbes tunnist ootamist, tabas mind uus paanika. Nad on mu siia seinakülge ära unustanud!! Tahtsin jälle nutma hakata aga mõtlesin, et kurat, olen suur tüdruk ja suured tüdrukud nutavad ainult erijuhustel. Kogusin ennast. Ja väga huvitava fakti avastasin, ma olin seal ruumis ainuke inimene kes suutis ise liikuda. See muidugi tekitas minus piisava haletsuse hoo, et ma tahtsin jälle nutma hakata. Jõudsin ainult paar pisarat pisardada kui tuldi minujuurde.
Õde(mees) ütles mulle: "Are You Mari, Come with me!" Ainult noogutasin, sest kui oleks ühe sõna öelnud oleksin jälle nutma hakanud. Järgnesin talle röntgenisse. Röntgeni üksetaga oodates hakkasin nii kohutavalt ulguma jälle, ja need pisarad ei tahtnud kuidagi lõppeda. Mul oli nii kahju endast, nii kahju neist kõigist inimestest. Nii kahju sellest, et keegi minuga seal ei tegelenud ja minuga inglise keeles rääkida ei osanud ja kahju sellest, et ma üldse mingit tähelepanu nõuan kui olen samas ruumis umbes kümne inimesega kes on silmnähtavalt palju õnnetumas olukorras kui mina. Nutsin terve maailma valu ja haiguse pärast. Ma isegi ei proovinud ennast tagasi hoida ega lohutada enam, see oleks liialt energiat kulutanud. Lihtsalt toetasin selga vastu seina ja nutsin.
Siis tuli see isane õde, patsutas mulle õlale ja ütles: "Palun ära nuta, kõik saab korda. Sa saad varsti terveks!" Siis ma vaatasin talle otsa ja mu pilk vist ehmatas teda, igatahes ta võttis käe mu õlalt ja astus sammu tagasi. Samal hetkel kui ta mulle need sõnad ütles käis mu peast läbi korraga miljon küsimust millest ma ei olnud võimeline ühtegi verbaalselt vormistama. Midagi sellist: "Kas mul ongi mingi räme haigus või?", "Kas juba on selge või?" "Ma surengi Portugalis maha või?" jne. See on vist tõsi, et alati ei ole sõnu vajagi. Mõnikord piisab pilgust.
"Come with me." Muidugi läksin, ega palju varjante ei olnud. Sain röntgeni ka tehtud.
Kell 17.30 olin tagasi Pacis kolme karbi rohtude ja teadmisega, et olen ikkagi lihtsalt külmetunud.

Ootame, ootame!

Mirtha, George ja veel üks võimalus andestada

Juhuslikul hetkel telekat sisselülitades on suhteliselt vähe võimalusi, et satun millegi hea otsa. Isegi talutavat oleks palju palutud. Enamasti ikka teleturg või telenovelad.

Eile olid lood teised. Tegemist siis filmiga "Blow". Soovitan väga vaadata.
Treiler ei anna päris täpselt filmi tegelikku ja puudutavat emotsiooni edasi. Emotsioone on selles filmis aga ohtrasti.

Ja lõpetuseks, kui olin juba paar pisarat silmanurgast tilgutanud, pani see kõik mind mõtlema, et kas ma võibolla olen kellegi vastu liiga julm olnud. Võibolla mõni inimene vajab rohkem võimalusi kui üks, või kaks.. võibolla mõnikord isegi rohkem kui kolm..

Nii tohutult läks George mulle hinge..

Mammuga Lissabonis

Neljapäeval panime seitsme tuule poole ajama siit Covilhãst. Lissaboni.
Peamine põhjus Marise saabumine Lissaboni lennujaama kell 23.20.
Vist oli selline kellaaeg.

Tahtsime Lissaboni ööelu Marisele näidata.
Esimese õhtu maanudusime natuke enne Lissaboni kesklinna. Ei leidnud pidu. Õhtu naelaks sai raamatukogu. Jõime seal veits õlle ja kohvi ja tellisime takso. Selleks õhtuks oli küll.

Eile läksime Lissaboni peamisele peotänavale.
Meeletutes massides rahvast. Kitsad tänavad täielikult inimestega täidetud.
Liikuda oli raske.
Teel kuhugi astusid meiega juttu vestma kaks noormeest. Nimesid ma ei mäleta aga üks olevat Sakslane. Lõpuks tuli välja ei ei olnud.
Läksime peale mõningasi läbirääkimisi nendega ööklubisse Silk. Täitsa ulme. Üüber rikkurite ööklubi. Sissepääs ainult klubi liikmetele, ülim vaade öisele Lissabonile... Päris vahva elamus. Pidu oli päris hoos.

Täna hommikul pidime losse minema vaatama. Magasime. Ei jõudnud sinna. Eilne pidu pärssis meie tegevuste ratsionaalsust.
Läksime hoopis rongijaama, et jälle põgeneda. Seekord siis tagasi koju- Covilhãsse.

Rongijaamas kohtusime jällekord kummaliste inimestega(neid ikka satub meie teele). Seekord oli tegemist teise äärmusega, kaugelkaugel Silk´i rahvast.
Hoopis teises otsas. Kaks täiesti hipit(me nägime ka suht hipid välja sel hommikul). Üks Hispaaniast, teine Prantsusmaalt.
Kuhu nemad ka lähevad? Ei tea. Ainult seda teavad, et Lõuna Portugali. Seal pidavat üks suur kogukond olema. Mingi maalähedaste inimeste kogukond. Andsime neile reispassiks kaks magusat saiakest.

Rongis vaatasime filmi "Beach"(seni kuni Mammu rüperaal pildi kotti pani). See film oli kuidagi nii teempsi. Mammu ütles, et ongi hea, et lõpuni ei näinud. Lõpp pidi täiega s*tt olema. Just sinnamaani oligi hea.

Reisi tarkus: Kui Muhameed ei lähe mäe juurde läheb mägi Muhameedi juurde. Ja nii ongi. Punkt.

Hea, et hullemini ei läinud

Ladies Night mulle enam ei meeldi, mul läks veits käest ära jälle ja üldse ei meeldi see. Kuradi 4 tasuta jooki naistele. Ko-hu-taav!!
No kõik sai alguse siin Pedro Alvarese residentsist. Back to Belgia peost. Siin oli liiga palju sangriat. Tasuta sangriat. Matthias läheb minema homme. Päriseks.
Mis veel uut.
Suutsin Chemistrys peldikute juures käna panna, seal on täiega tobe värdjas aste. Sinikas on. Ja süüdi ei ole kahtlaste jookide tarbimine!
Külma sain ka eile peale.
Raha kulus ka rohkem kui olin plaaninud.
Just kõlas ülevalt korruselt: "Miks ma teen nii..", väga haledal häälel. Ja mul tekkis sama küsimus. Aga vähemalt ma ei ole üksi oma mures!!! JESS!
Nüüd põgeneme Lissaboni. Enne lähen magan välja.
Kõik.

Tsill

Nr. 25893

Olen tudeng number 25893(haaa nagu vang) ja olen siin terve aasta.
Aastaaasta.
Jõuluks koju, nagu laul ültes, oli vist laul.

Jaajaa. Liiga palju kohvi täna sai vist joodud.

Kinnud

Emme koob mulle poolkindaid.
Mõnikord keegi ütles, et need on päti kindad (Ei mõista,sest pätid peaksid just sõrmejälgi varjama).
No Ta vaatas, et mul kapis olid ühed ja suhteliselt räbalad juba, ribadeks kantud. Mäletan veel need roosad pisikesed kinnud "varastasin" oma õelt.
Niisisiis emme mõtles mulle uued kindad kududa, et äkki tahan.
Muidugi tahan, ei kannaks ju ribadeks asja mis ei meeldi.